Tõnu Õnnepalu tuli Hiiumaalt Viimsisse lugejatega kohtuma
"Tunnen end staažika raamatukogutöötajana," alustas Õnnepalu, kes oli äsja Kärdla raamatukogus raamatukogupäevadel lugejaid teenindanud. Ta tunnistas, et pole olnud suur raamatukogulugeja, kuid "vanas eas õpib igasuguseid asju". Kuna ta on asunud elama metsatallu, kus talvel pole elektrivoolu, on ta hakanud tihti külastama raamatukogu ning sellest on saanud kirjanikule kodune paik.
"Kirjanik on igav inimene," ütles Õnnepalu. "Kõik teised on huvitavamad, sest kirjanik on kõik ära kirjutanud. Kui raamat on valmis, pole ta enam minu oma, vaid on lugejate oma."
Ta arutles raamatute saatuse üle, öeldes, et iga raamat sünnib iga kord uuesti, kui seda loetakse, sest iga raamatut loob lugeja uuesti. "Ma kuulan alati huviga, mida lugeja räägib," sõnas kirjanik. Tema sõnul on kirjanduse üks funktsioone kõnelda selle kaudu endast, avada ennast ja ise endast teada saada.
Õnnepalu luges katkendeid oma romaanist "Mandala", selgitas, kust on pärit raamatu pealkiri, ja võrdles raamatu saatust liivamandala omaga. Liivamandala sümboliseerib seda, et miski pole püsiv, seda valmistavad buda mungad suure hoole ja keskendumise ning pühendumusega. Kui aga mandala on valmis, pühitakse see luuaga kokku. "Liivamandala tegemine on nagu raamatu kirjutamine: kui see on valmis, siis läheb trükki ja kaob peast," rääkis kirjanik.
"Mandala" kohta on autorilt küsitud, kas selles on kõik tõsi. "Kassid on, aga kunstil on omad seadused," selgitas autor ning lisas, et tal oli ammu soov kirjutada kassidest ja kuigi seda raamatut on nimetatud ka budistlikuks, polnud see ta eesmärk. "Mandala" tegevuspaik on Järvamaal, kuid kirjaniku sõnul oli tal vaja sealt ära minna, et sellest kirjutada.
Küsimustele vastates rääkis Õnnepalu oma lugemishuvist ja lemmikkirjandusest, mis on vaheldunud - Lindgreni raamatud vahetasid välja ulmeromaanid, millele järgnes luulehuvi. Arusaamine, et ta tahab ise kirjutada, tuli 80ndatel ülikooli ajal - siis ostis Õnnepalu endale kirjutusmasina.
Elu Hiiumaal on muutnud linnaelu mehele võõraks. Paigalolek on osutunud viljakaks - üksikus talus elades on valminud raamat ja kaks näidendit, millest ühte hakatakse mängima "Ugalas".
Raamatukogu rahvas oli kohtumisõhtuks tellinud tordi, mis kujutas "Mandala" kaant, ning kirjanik sai õiguse tort lahti lõigata. Huvilistel jätkus küsimusi ka torti maitstes.
