Mäletan ennast joonistamas juba varasest lapsepõlvest. Ilmselt väga ilusad need pildid polnud, kuna nende sisuks oli peamiselt keegi, keda nimetati „issi kiusajaks". Lasteaias joonistasime me tüdrukud juba printsesse. Kooliaja joonistused jäid kunstitundidesse või siis sõbrannade salmikutesse. Kunstitunnid lõppesid kuuendas klassis ning siis jäid vaid kritseldused vihikuservadesse.

Pisut suuremana avastasin ennast joonistamas seetõttu, et tahtsin õppida asju paremini nägema, esmalt ajendatuna fotograafiahuvist, kuid seda oli vaja ka geoloogiaõpingute ajal näiteks kivististe tundmaõppimisel paleontoloogia praktikumis.

Aeg-ajalt on hiljemgi tekkinud tarvidus pliiatsid pihku võtta seoses tööga mikropaleontoloogia vallas või siis juba soovist näidata teistele seda, mida mina näen ja ilusaks pean. Joonistuste teemaks on siiani olnud peamiselt lilled, lapsed ja loomad.