Erakogu

Leili Kuusk: Tuleskulptuur - mis see on?
Eva-Leena Mikson: Kuna termin "tuleskulptuur" koosneb kahest osast (tuli+skulptuur), kus mõlemal sõnaosal on lingvistiliselt väga tähtis roll, siis sellest tulenevalt sõnastasin ka tuleskulptuuri definitsiooni järgmiselt: "Tuleskulptuuriks nimetatakse ruumilist, kolmemõõtmelist kunstiteost, mis sisaldab endas tule progresseeruvaks faasiks läbimõeldud konstruktsiooni, kus skulptuur juhatab tuld, transformeerides kuju seda hävitamata."

L. K.: Kuidas kõik alguse sai?
E.-L. M.: Oma esimese tulekujundi ehitasin Vastseliinas Otsa talus toimunud Vastseliina puusümpoosioni "Puukuju 2009" raames, kuhu mind kutsus õppejõud, hilisem loov-praktilise lõputöö juhendaja Lauri Tamm. Tuleskulptuur, mis oli tollal minu jaoks uus ja tundmatu ala, osutus aga niivõrd köitvaks, et praeguseks olen ehitanud juba 15 tööd ja saanud sealhulgas ka rahvusvahelist tunnustust: 2011. aastal saavutasime koos Lauri ja Kalev Järvikuga I koha Lätis rahvusvahelisel tuleskulptuuride festivalil "Fire Hill" .

L.K: Kuidas tuleskulptuuride tegijad MM-ile pääsevad?
E.-L. M.: Konkurents võistlustele pääsemiseks oli väga tihe: osalemiseks saadeti palju kavandeid, mille hulgast valis rahvusvaheline þürii, kuhu kuulusid MMi kuraator ja maailma esimeste tuleskulptorite liidu asutaja rootslane Gunnar Carl Nilsson, ürituse produtsent lätlane Reinis Druveitis, koordinaator ja I MMi ja Eesti tuleskulptuuride meistrivõistluste korraldaja Indrek Leht 12 edasipääsejat. Siinkohal tasub lisada, et tuleskulptuure, nagu neid tänapäeval teatakse, hakatigi tegema Rootsis, kus skulptor Gunnar Carl Nilsson aastal 1998 esimese võistluse korraldas.
Võistlusteks valmistusime põhjalikult: kõigepealt tegime kavandi ja tehnilised joonised ning Reino Altrov ehitas mudel-maketi. Seejärel ehitasin tuleskulptuuri 1:1 prototüübi. Kuna kavandasime skulptuurile keerulise kineetilise konstruktsiooni - liikumine pidi tekkima põlemise käigus - siis seda proovisingi läbi - kõik töötas!
TKK õppejõud Lauri Tamm kommenteeris enne võistlust meie kavandit: "Tehniliselt on tegu suure proovikiviga, sest sellistel üritustel on ehitamiseks ette antud kindel aeg ja materjali kogus. See tähendab, et insener-tehniline mõtlemine ja läbikaalumine muutuvad skulptuuri puhul väga-väga oluliseks." Mina olin enesekindel, sest olime ehitustöö läbi harjutanud ja kõik toimis. Tuli lihtsalt kohale minna ja ehitama hakata.

L.K.: Kuidas Riias läks?
E.-L. M.: Riiga sõitsime suurte lootustega. 16. jaanuari varahommikul Daugava kaldal Kipsala rannal selgus, et konkurents on aukartustäratav: USA, Austraalia, Prantsusmaa, Venemaa, Läti, Suurbritannia, Leedu, Soome, Hispaania, Ðveits ja Rootsi. Kolme päevaga tuli valmis ehitada ligi kuue meetri kõrgune keerulise korstnaefektiga kineetiline tuleskulptuur "Savoy Cabbage", millel pidid kolmekihilisest "kapsapeast" põlemise käigus järk-järgult avanema kroonlehed. Süütasime oma skulptuuri alt, ja kui tuli hakkas levima, lõi see erineval ajal lahti 12 lehte.
Kui veel viis-kuus aastat tagasi olid Eesti tuleskulptuurid suhteliselt üheülbalised kahemõõtmelised põlema pandud objektid, siis praegu lähenetakse tuleskulptuuridele üha rohkem inseneri poole pealt ja tegema on hakatud keerulisemaid kineetilisi tuleskulptuure, mis põlema pannes muudavad kuju või liigutavad ennast. Meie armastame teha just selliseid skulptuure.
Rahvusvaheline þürii, kuhu kuulusid þürii esimees Gunnar Carl Nilsson Rootsist, dramaturgia professor ja teatritööga tegelev Hanns-Dietrich Schmidt Saksamaalt ja professor, monumentalist ja skulptor Gïebs Panteïejevs Lätist, hindas iga skulptuuri juures tule dünaamikat, skulptuuri üldist vormi ja järelpõlemisefekti 15 minuti jooksul.
Esimese koha saavutas Venemaa võistkond (abielupaar Rashid Sagadeev ja Tatiana Sagadeeva), tööga "The Abduction of Europa", mis kujutas endast tagajalgadele tõusvat hobust, mida liigutati mehaanilise jõu abil trossidega nagu marionetti. Teise koha said Ðveitsi kunstnikud Leto Meyle ja Mike Cadurisch võistlustööga „Grilla". Ka nemad kasutasid trossi-süsteemi, tõmmates gorilla käsi edasi-tagasi. Kolmandale kohale jõudsid soomlased Risto Immonen ja Esa Meltaus riskivaba ja staatilise rändlindude skulptuuriga "Migratory Birds".
Tuleskulptuur kui meedium on juhuste kunst, mis teebki selle õnnestumise raskeks - võib planeerida ja füüsikaseadustest lähtuvalt kõik välja arvutada, kuid mitte kunagi ei saa olla 100% kindel, et kõik toimib nii nagu vaja. Riias pidime materjali erinevusest tingituna töö käigus konstruktsiooni lahendust muutma ning sellest tulenevalt kõik ei õnnestunud. Esikolmikusse kahjuks ei jõudnud, kuid þürii jagas kiidusõnu ja tunnustust saime ka Gunnar Carl Nilssonilt, "Rootsi tulekunnilt".
Et juhuste kunstis ei saagi alati kõik õnnestuda, seda kinnitab ka keerulist lahendust kasutanud eelmise MMi võitja Leedu võistkonna ebaõnnestumine ning 2011. aastal Tallinnas I MMil teisele kohale jõudnud Läti võistkonna insener-tehniline keeruline töö, mis õnnestus tegelikult suurepäraselt, ent ei osutunud seekord esikolmiku vääriliseks.

L.K.: Millest tuleskulptuur koosnes?

E.-L. M.: 270 jm puitmaterjali, 250 kg põhku, 2 kg naelu, 1 kg kruve, 20 pooli traati, 5 l põlemisvedelikke (lambiõli, süütevedelik).

L.K.: Tuleskulptuur kui meedium?
E.-L. M.: Tuleskulptuuride festivali kaaskorraldaja Indrek Leht on öelnud: „Tuleksulptuur pole mitte ainult põlev skulptuur. Kunstnik on seda luues ja kavandades silmas pidanud just seda, kuidas leekidest tekib kuju."
Võidutöödes kasutatud trossisüsteem ei käi minu tõe ja arusaamistega tuleskulptuuridest kokku. Tuleskulptuur on minu jaoks midagi tõsisemat kui lihtsalt pelgalt show ja rahva naerutamine. Ka „Savoy Cabbage" tuleskulptuuris oleksime saanud ja võinud kasutada trosse, ent see olnuks lihtsama vastupanu teele minek. Arvutada ja planeerida kineetilisi efekte, mis tule mõjul töötavad ja kasutades just leeki ennast kui olulist tööriista, on aga kõrgem väljakutse ja ka omamoodi võiduheitlus loodusega. Just tule vägi, mis muudab ja transformeerib, on tuleskulptuuris primaarne.
Keevitan ja voolin ka teistsuguseid skulptuure. Ent tuleskulptuuride puhul paelub mind tule vägi ja see, kuidas skulptuur põledes vormi muudab. See on juhuste kunst. Alati on ka midagi uut oodata. Kunagi ei saa kõiki detaile täpselt ette planeerida, sest tuleskulptuurides on looduse jõudu.

L.K.: Osalesite ka esimesel MMil?

E.-L. M.: I tuleskulptuuride MM toimus 2011. aastal Eestis ajal, mil Tallinn oli ühtlasi Euroopa kultuuripealinn. Eesti meeskond, kuhu kuulusin mina (sel ajal TKK tudeng), Lauri Tamm (TKK skulptuuriosakonna meister) ja Reino Altrov saavutas tollal III koha. Riia on 2014. aastal Euroopa kultuuripealinn ning seetõttu toimus seal ka II tuleskulptuuride MM.
2011. aastal nägi võistluste reglement ette 3-liikmelist tiimi ja enne finaali pääsemist ka eelvooru ning töötamiseks oli aega 2 päeva. 2014. aasta MMil olid tiimid 2-liikmelised ja ehitamiseks oli aega 3 päeva.

L.K.: Kas vahel on kahju, et tuleskulptuuri nii vähesed näha jõuavad? Omaaegsete skulptorite tööd seisavad näiteks Suure-Jaani kalmistul ja Lembitu platsil ning on aastakümneid kõigile näha - tuleskulptuur on ainult „siin ja praegu".
E.-L. M.: Tõepoolest, tuleskulptuuri kui sellist on siiani peetud ehedaks "kaduva kunsti" näiteks - pika ehitamise töö ja vaev süüdatakse, skulptuuri ilu antakse edasi ainult tulemängu abil.
Kuid tehniliselt on vägagi võimalik luua mittekaduv tuleskulptuur, kasutades konstruktsiooni loomisel mittepõlevaid materjale. Tegelikult lükkasin oma Tartu Kõrgema Kunstikooli bakalaureusetööga selle "kaduva kunsti" väite ümber - minu lõputöö karkass oli kokku keevitatud 80 vanast koolitoolist.
Lõputöö praktilises osas lahendasin ma probleemi: milline peaks olema tuleskulptuur, millest ei jääks pärast põlemist järele ainult söed ja tuhahunnik!? Lõputööna valminud loov-praktiline töö, mis oli minu kümnes tuleskulptuur, tähistas tinglikult ka minu sellealase loomingu ühe etapi lõppu - seetõttu otsustasin eksperimenteerida ja katsetada midagi uut ning tõestada, et tuleskulptuur ei ole pelgalt „kaduv kunst". Lõpuks leidsingi kinnituse oma hüpoteesile: tuleskulptuur ei ole kaduv kunst, võib aga olla juhuste kunst. Põlemise käigus toimub kahtlemata ja täiesti vastuväitmata muundumine - leek hakkab kohe asja moondama, aga siin pean ma silmas olukorda, kus algse kuju visuaal muutub millekski, mida enne, näiteks põhu alt, vaataja ei näinud. Nagu üllatusmunal on algul ðokolaadist ümbris ja me ei näe, mis mänguasi seal sees on - mõnikord on mänguasja asemel hoopis pusle. Ka tuleskulptuuriga võib nii juhtuda: mäng ei õnnestu, "mänguasi" ei koorugi ja transformatsioon päädib puslega!

L.K.: Millised on edaspidised plaanid - kas sinna mahuvad jätkuvalt tuleskulptuurid?

E.-L. M.: Kuna tuleskulptuurid on saanud mu loomingus üheks tähtsaimaks väljundiks, tahan ma kindlasti ka tulevikus n-ö oma rida edasi ajada, arendades edasi ka selle meediumi kasutamisviise.
Tegelen tuleskulptuuridega tegelikult päris aktiivselt, olen teinud ka tellimustöid. Näiteks 2009. aastal Vastseliinas Tõnis Mäe kontserdi show ja muinastulede öö pidustustele jaoks tulekujundeid. 2012. aastal Hingedepäeva tähistamisele Tartus, Antoniuse Gildi õues, valmis tuleskulptuur ja tuleinstallatsioonid. Ka talvise pööripäeva tähistamiseks Tartu Raekojas ehitasime 3D valgusingli tuleskulptuuri. ning EESTI FILM 100 juubeli tähistamise auks valmis Tartus Emajõe kaldal 5meetrine kineetiline tuleskulptuur.
Hetkel kavandan ja teen tööjooniseid ühe suvel toimuva juubelipeo tuleskulptuuri tellimustöö tarvis.
Olen läbi viinud ka erinevaid tuleskulptuuride töötubasid, kus juhendan ja õpetan seda meediumit käsitlema. Möödunud sügisel toimus üks selline meistriklass Tartu Noortekeskuse (Lille Maja) korraldatud iga-aastase Noorte Subkultuuride Seminari raames, teine Rannu rahvamaja pidustuste raames.

L.K.: Inimestele on ikka meeldinud elavat tuld vaadata. Millised asjaolud peaksid kokku langema, et koduvalla rahvas mõnd Eva-Leena Miksoni lummavates leekides skulptuuri näha võiks?

E.-L. M.: Kus võiks näha minu töid? ... Kui vallarahval on soovi ja tahet ning valla juhtkond seda vajalikuks ja võimalikuks peab, siis olen alati valmis oma taiestega ka mõnel tähtpäeval või üritusel vallarahvast rõõmustama - olen pakkumistele avatud ja kasutan alati võimalusi, mis mulle avanevad.