„Minu ugrimugri“ esikaas Eestielu

Mis on 25 miljonit? Raha küll, aga rahvaid? Soome-ugri olemuslikus vormis väljendatud väikerahvaste kogum ei saagi teistsugune olla kui mingi eriline, nokkida-näägutada jäetud sigrimigri. „Suure venna“ varjus ja mõõdukas vaenus on asju aetud ja ikka taganetud, sest suurel vennal on vägi taga. Pigistagu kuidas tahes, ugrilased on siiani elus ja on tänulikud, kui meie siin neist, hõimlastest juttu teeme ja hõimuliidu ähmaseid piirjooni meelde tuletame. Kõik on nii eriline ja samas ugrilik. Üksteise keelt ei osata, nahavärvus ka varieeruv, kõne artikulatsioon ka igaühel oma, kuid ometi on see soome-ugri rahvas. Hõim. Geograafiline paratamatus.

Ajakirjanik Rein Siku värske raamat „Minu ugrimugri“ on lahe lugemine, palju on uusromantismi, haaret, pehmust ja vennaarmu. Komimaa, Marimaa, Udmurtia. Kõik nagu ugri, aga autor avastab oma silma ja kõrvaga, et lähedalt vaadates liiga venelik so slaavilik. Näed uhkeid rahvarõivaid, lõõtsameest neide folkloorsele tantsule utsitamas ... aga samas ei leia raamatupoest ei komikeelset ega marikeelset raamatut. On vaid muusikalis-suuline kultuur, millel on teatavasti kalduvus ajahämarusse kaduda. Kirjasõna jätab jälje, sisendab veendumust. Ugrirahvastel on oma tavad, keeled ja meeled – nii kirjutab Sikk. Aga vist kõige enam tabab autor märki, kui ütleb, et ugrimugri maailm – see on hingeseisund, elamise viis. Ehk on see ka suurim saladus, mille nimel raamat kirjutati. Hingeseisundi lahtimuukimine ei ole kerge toiming, küllap seda mõistab iga veidigi ilma ja inimesi näinu.

Rein Siku üllitist on tõepoolest lahe lugeda, eriti kohti, millega ise ka kaudselt seotud. Mõtlen seda saunaklubi Toompea reisi. Mõned mehed mäletavad rohkem selle tollase kõmukoha – miljonikemmergu külastamist, mille vastutusrikka testimise ülesande võttis enda peale KSK liige A. N. Saunateema sissepõimimine on vägagi ugrilik, samas on see ka inimlikult mõistetav, sest saun on olnud sünnipaigaks tuhandetele ugrilastele, saun on kaasajal kõva sõnaga kultuuriasutus. Muidugi on inimesi, kellele ei ole just meeltmööda seda ihu- ja aruharimise juttu lugeda, kuid oleme ju ugrilased, vahel veidi ka „metsa poole“. Raamatus on mõned looduskirjeldused, mis toetavad mõtet, et ugrilaste elustiili ja käitumise on suuresti kujundanud ümbritsev keskkond.

Sorava sulejooksu või arvutiklõbinaga kirja pandud raamat ei ole igapäevane lektüür. Seda peab lugema vastava hingeseisundi saabudes, kui tahame veidigi mõista ugrilaste hinges toimuvat. Aga selle teose peaks tõlgituna saatma sinna Uuralite kanti, võib-olla ka saamide kodadesse. Ehk aitab sellele kaasa Udmurdimaa professor Juri Perevoštšikov oma soome-ugri tehiskeelega budinos, millest Rein Sikk kirjutab. Las loevad ja vangutavad pead: „No on see Rein Reinovitš ikka üks naljavend, – on teinud meie ugrilastest mugrilased...“