Ühest vaikselt möödunud juubelist - Silikaat 100
Selle materjali valmistamise Eesti «juured» asuvad aga Nõmmel. Just siin, praeguse Järve Selveri kohal, alustas 100 aastat tagasi, 1910. aasta sügisel tööd Tallinna Silikaat-telliste Vabrik O. Amberg ja Ko.
Esimene katse Nõmmel selliseid telliseid toota pärineb tegelikult kümmekond aastat varasemast ajast. Nimelt märkas ärimees Martin Böckler juba 1899. aastal, et põhitoorainet – liiva – on siin kandis palju ning lubjatehaseidki ümbruskonnas mitu. Kuid tehnoloogilised raskused ja algav majanduskriis suretasid selle ettevõtmise peagi.
1910. aastaks oli majanduslik olukord paranenud. Pealegi liikusid juba kuuldused suurte laevaehitustehaste ja sõjasadama ehitamisest Tallinna ning silmapiiril oli Peeter Suure merekindluse rajamise plaanid. Vene kroonu oli aga stabiilne ja rikas tellija.
Ettevõttega on seotud silmapistvad isikud
I maailmasõja eel saavutati ligi 15 töölisega aastatoodanguks 2,5–3 miljonit tellist, sealjuures töötati kümme kuud. Tehases oli isegi väike elektrijaam, millest saadavat energiat kasutati valgustuseks. Firma toodangut kasutati muu hulgas ka Estonia teatri ehitusel.
Pärast sõdadest tingitud pikemat pausi jätkus tootmine 1923. aastal osaühistu Silikat nime all. Ühistu põhikapital oli 5 miljonit marka, mis jaotatud sajaks 50 000-margaseks osatäheks. 1930. aastatel oli tehases 40–45 töölist, aastatoodang ligi 7,5 miljonit tellist. Sealjuures töötati aastas seitse-kaheksa kuud.
Nõmme suurima tööstusettevõttega oli seotud kahe Eesti ajaloos silmapaistnud isiku tegevus. Tehase peaosanik ja direktor aastatel 1910–1914 oli juba mainitud insener Oskar Amberg. Eesti Vabariigi algaastail oli ta korduvalt valitsuse liige: töö-hoolekande, sõja- ja teedeminister. O/ü Silikat aktsionär ja tehniline direktor (peainsener) 1923–1935 oli aga Leopold Tõnson VR I/2 – Eesti üks spordijuhte, spordiseltsi Kalev asutajaid, Vabadussõjas kalevlaste maleva formeerija ja esimene pealik. Tehase teine suurem aktsionär oli Rakke lubjatehase omanik Karl Kadak. Sõites rongiga läbi Rakke, võime tema nime praegugi tehase korstnalt lugeda.
1937. aastal lisandus Nõmmele veel üks silikaatkivide tootja, osaühing Kvarts Männikul.
Lugematul hulgal hooneid
Pärast II maailmasõda laienes tootmine tunduvalt. 1958. aastal liideti tehasega Silikaat betooni- ja katusepapi tööstus Järve. 1966. aastal hakkas Silikaadi koosseisus tööle reliinitsehh. See oli esimene põrandakatteid tootev üksus terves tolleaegses Eestis üldse.
Tootmine laienes ka Männikul. 1957. aasta novembris alustas tööd ehitusmaterjalide tehas Männiku, mille üheks tsehhiks sai peagi Kvarts. Põhiliseks toodanguks oli silikaattellis, mida lisaks Kvartsi tsehhile valmistati nüüd ka uues Männiku ja Valdeku tsehhis. Aastas valmistati keskmiselt 150 miljonit tellist, millest osa veeti Eestist välja. 1958. aastal alustati silikaltsiitplokkide katsetootmisega. 1963. aastal anti käiku keskkatlamaja, samal aastal juurutati ruberoidi tootmine, 1972. aastal valmis kips-vaheseinaplaatide tsehh. 1. jaanuaril 1973 ühendati Männiku ja Silikaat üheks tootmiskoondiseks. See oli Nõmme esimene suurettevõte, töötajate arvuga üle 1800.
Eesti taasiseseisvumine kuulutas ka sotsialistliku suurtööstuse lõppu. Nüüd toodetakse silikaattelliseid vaid Valdeku tsehhis. Kunagise Silikaadi kohal on Järve Selver ja Kvartsi territooriumil Kaitseliidu Harju malev. Kadunud on ka Männiku katlamaja koos oma 63-meetrise korstnaga.
Aga tulgem tagasi meie loo alguse juurde. Mida me siis võime leida mööda Nõmmet jalutades? I maailmasõja eel ja ajal toodetud telliseid on kasutatud merekindluse mitme objekti ehitamisel: Liiva jaam ja veetorn, kunagised Pääsküla ja Nõmme-Kindluse jaamahoone, 1920.–1930. aastatest Nõmme ja Kivimäe jaamahoone ning muidugi 1939. aastal valminud Nõmme gümnaasiumi hoone, mille ehitusel kasutati rohkem kui 200 000 silikaattellist. Sõjajärgsetest aastatest meenub eelkõige Mustamäe suusahüppetorn, mille rajamise lugu on ilmunud ka Nõmme Sõnumites. Ning muidugi lugematu arv elamuid.
*Autor on olnud ka ise aastatel 1976–1981 Silikaadi töötaja.
