Foto: Andres Putting

Eestlaste uskumuste üks tähelepanuväärsemaid jooni oli sügav ja ehtne loodusetunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu. Neid tõekspidamisi ja loodusega koosolemise tarkust andsid põlvest põlve ja läbi sajandite edasi vanemad oma lastele. Paljud hiiepuud, metsasalud, jõed ja järved olid eestlaste jaoks pühad ja puutumatud. Meie esivanemate austus looduse vastu on kujunenud tavaks ka kaasaegsete eestlaste hulgas. Me austame loodust ja metsa, sest metsad on Maa kopsud. Mets hingab sisse CO2-te ja rikastab õhku hapnikuga, milleta inimeste ja loomade elu oleks võimatu. Mets annab meile tarbe- ja küttepuid, pakub silmarõõmu ja võimalust metsavaikuses üksi olles vabaneda igapäevamuredest ja stressist. Metsas kulgevad matka- ja suusarajad, mere- ja järvekallastel saame päevitada ja vees supeldes oma tervist karastada. Eestlane armastab loodust ja looduse lagastamine on talle loomuvastane.

Lisaks optimismile ka veidi pessimismi

Tõrvatilk võib ära rikkuda kogu mee meepütis, aga kui neid tõrvatilku on mitu, siis on mesi kindlasti ära rikutud. Maakera elanikkonna arv on tõusnud üle seitsme miljardi. Tänu meditsiini, teaduse ja tööstuse arengule ning inimeste elukvaliteedi paranemisele, kasvab maakera rahvaarv jõudsalt edasi. Kas suudab aga maakera põllumajandus ka edaspidi ära toita nii kiiresti kasvavat elanikkonda? Kas ei teki konfliktid rahvaste vahel maakera elamiskõlbliku elamisruumi vähenemise, ulatuslike maa-alade kasutuskõlbmatuks muutumise, maavarade ja mageda vee ammendumise tõttu? Kas suudavad kaasaja teadlased nendele küsimustele vastust anda?

On kirjutatud: „Ei ole midagi leebemat, kui loodus inimese vastu ja ei ole midagi julmemat, kui inimene looduse vastu". Halastamatult raiutakse maha vihmametsi troopikas, reostatakse kemikaalide ja jäätmetega maapinda ja veekogusid, saastatakse atmosfääri. Tundub nagu arvaks Homo sapiens, et hetkelise omakasu ja heaolu saavutamise nimel võib looduse ja seejärel ka iseenda hävitada. Et looduse üle valitsemine tähendab ainult ekspluateerimist, mitte aga selle eest hoolitsemist. Inimkond saeb ju ise oksa, mille peal ta istub.

Ökoloogilist jalajälge on asutud leevendama

Õnneks on käesoleval ajal reas arenenud tööstusmaades ja Euroopa Liidus aru saadud, et piiramatu loodusressursside ekspluateerimine ja looduse reostamine mõjub inimkonnale ja loodusele fataalselt. On välja töötatud hulga looduskaitsealaseid norme ja direktiive ning asutud nende täitmisele eesmärgiga leevendada inimese ökoloogilist jalajälge ja kasutada säästlikult taastumatuid loodusressursse.

Igaüks saab panuse anda

Ka meie, Iisaku valla elanikud, saame loodushoidu väikese panuse anda, kui me kohusetundlikult olmeprügi sorteerime ja käitleme, ohtlikud jäätmed jäätmevastuvõtupunkti viime ja nende inimeste südametunnistusele koputame, kes olmejäätmeid metsa alla viivad, prahti maha viskavad ja looduskaunist Peipsi randa risustavad - selgitades neile, et selline teguviis on taunitav. Tahame ju elada puhtas, risustamata looduses ja säilitada inimväärne elukeskkond ka kaugemas tulevikus ega ole nagu karjakasvatajad nomaadid, kes paremaid karjamaid otsides oma elukohta pidevalt vahetavad. Ja et meie koduvalla üüratult ilus loodus ahvatleks kärarikkast linnaelust äratüdinenud inimesi siia elama asuma, et tühjaksjäänud elumajade akendes taas valgus süttiks, et elu Iisakus ei soikuks vaid edasi kestaks ja areneks, et meil koolilapsi ikka jätkuks ja kooli ei suletaks. Mäletan neid ammuseid aegu, kui veel laps olin, siis oli igas suuremas Iisaku valla külas oma väike kool. Nüüd on nendes külades koos talumajapidamiste kadumisega vähe inimesi elama jäänud ja väikesed koolid ammu suletud. Osa koolimaju on maha põlenud ja neist ainult mälestus jäänud.

Igaüks meist võiks küsida iseendalt: „Mida ma olen ära teinud ja mida võiksin veel ära teha, et minu kodukoht puhtam, kaunim ja ilusam välja näeks?" Tänapäevane mõistlik suhtumise loodusesse tasub puhas risustamata loodus meile tulevikus rikkalike loodusandidega mitmekordselt.