Unustatud majad: Autentsena säilinud historitsistlik elamu
Korduvalt on küsitud, mis maja see on ja millal ehitatud, mis siin varem asunud? Paraku on selle maja ajaloost vähe teada. Kuid igal juhul kuulub see Nõmme vanimate säilinud puumajade hulka, kultuurimälestiste registri järgi dateeritakse hoonet 1910. aastatesse, aga tegelikult on see ilmselt paarkolmkümmend aastat vanem, pärinedes 19. sajandi lõpukümnendeist. Vanim seni leitud krundiplaan on 1905. aastast, aga siis oli maja juba ammu olemas, ühes toonases kindlustusaktis on öeldud, et maja ehitusaega täpselt ei mäletata. Varasemasse ajastusse dateerimist toetab seegi, et hoone väline arhitektuur esindab peaaegu puhtakujulist historitsismi, 20. sajandi alguses moodi tulnud juugendstiili puudutust ei ole siin peaaegu üldse tunda. Stiililt meenutab see maja näiteks Kadriorus Mäekalda tänavas säilinud suvilaid.
Projekteerija pole seni teada, oletamisi võiks seda atribueerida näiteks kubermanguvalitsuse arhitektile Rudolf Otto von Knüpfferile, aga võimalik, et maja kavandas ka hoopis mõni Peterburist või Riiast pärit mees. Legend räägib, et selle hoone ehitanud koguni Nõmme rajaja Nikolai von Glehn ja üürinud suvemajana välja. Dokumentaalseid andmeid selle kohta leitud ei ole, tõenäolisem on siiski, et asi käis nii, nagu teistegi toonaste Nõmme suvilate puhul: Glehn eraldas Jälgimäe mõisa maast krundi ja maja ehituse korraldas juba tulevane suvitaja ise.
Hoonel on mitu ehitusjärku, algul on see vist olnud ühekorruseline, hiljem on maja mitmes etapis suuremaks ehitatud, aga see kõik näib olevat toimunud juba tsaariajal. Osaliselt on konstruktsioonide osas tegemist rõhtpalkmajaga, osaliselt aga puitsõrestikehitisega. Algul ilmselt ühe perekonna käsutuses olnud hoone on õige pea jagatud neljaks korteriks, alumise korruse korteritel oli kummalgi väljast eraldi sissepääs. Võimalik, et ühes korteris elas peremees ise aasta ringi, teised aga olid suveks välja üüritavad. Nagu peente sakste majale kohane, oli hoovi pool eraldi köögitrepikoda. Tänava poolt pääses ruumidesse veranda kaudu, mis suvemajadele tüüpiline.
Hiljem, Nõukogude ajal jagati kortereid veel ümber, ent maja välimus säilis autentsena. Ka interjööris oli alles palju vana: ahjud, laudpõrandad, ilusad aknakremoonid, palju tahveluksi, neist ühel vahva tsaariaegne venekeelse kirjaga uksekell. Kahjuks jõuti osa sisedetaile ära varastada, seda aga juba nüüd, meie päevil, kui kunagine suvitusvilla mõni aasta tagasi renoveerimise ootel pikalt tühjana seisis. Maja pankrotipesast välja ostnud uus omanik pidi palju vaeva nägema, et osagi laiali veetud materjalist tagasi saada. Loodame, et vana väärikas hoone leiab endale peagi ajaloolist miljööd hindavad uued elanikud. Kui keegi lugejatest aga selle maja ajaloost ning kunagistest omanikest ja elanikest midagi täpsemat mäletab, siis võiks Nõmme lehele sellest teada anda.
Artiklisari «Unustatud majad» ilmub kord kuus.
