Urmas Tulvik: kohaliku ajaloo uurimine on kui tagantjärele tarkusega minevikku vaatamine ja püüe mõista, miks nii on läinud
Ajaloohuvi tekkis, kui Eestis oli 1988. aastal uus ärkamisaeg ja selle tuules virgus ka Jalase küla. Tulesüütajaks oli Aino Valgma, tunglahoidjate hulgas on algusest peale ka Urmas Tulvik.
Tema on üks neist, kes teab põhjalikult kunagise Lenini-nimelise kolhoosi ajalugu, mis lõpetas Kabala kolhoosi nime all. Tolleaegset kõnepruuki kasutades: „vastu tulles töötajate tungivatele soovidele“ anti 1960.aastal kolhoosile Lenini nimi.
1948. aasta 28. märtsil moodustatud näidismajandi Uus Elu ajalugu on Tulvik põhjalikult uurinud ja selle legendaarse esimehe Harald Olbrei sajas sünniaastapäev ning kolhoosi Uus Elu 60. aastapäevgi koos ettekannetega mõnede aastate eest ära peetud. Praegu on Tulvikul teema veel põhjalikumalt käsil – ta kirjutab Raplamaa koguteose II osa jaoks artiklit Uue Elu ajaloost.
Kui keskkooli lõpetanud noor mees oli kolm aastat Ukrainas Krivoi Rogis aega teeninud, soovis ta edasi õppida. Kehtna parteikool andis ökonomisti-organisaatori diplomi. Parteikomiteesse tööle minna ta ei soovinud ja õnnestuski kodukolhoosis ametisse astuda. Õige pea valiti ta juba aseesimeheks, parteitööd tuli mõistagi teha. Muide, partei liinis on Tulvik saanud ka noomitusi selle eest, et ridade kasv polnud piisav või heideti ette, miks ei ole Lenini-nimelises kolhoosis isegi Lenini büsti või portreed. Vastav maal lõpuks telliti. Kunstnik maalis selle mõne koti kartulite eest. Siis olnud raamatupidaja hädas: mis summaga teos arvele võtta. Lõpuks vormistatud see Tallinna sõidu hinnaga, kui pildil järel käidi. Niisuguseid lugusid võib Urmas mahlakalt ja põhjalikult tundide kaupa pajatada. Ta on kaasa teinud kolhoosi head ajad ja olnud ka Kabala kolhoosi lõpetamise juures.
Ühistu Kabala Varahoidja, mis ise pankrotiga lõpetas, kompenseeris inimestele varad, mis kunagi kolhoosi astudes „sissemaksuks“ tuli anda. Maareformija varade tagastamise-kompenseerimise keerulistel aegadel tundis Urmas varahoidja juhina end mõnigi kord süüdi, kuigi tema oma tegevusega polnud sellist olukorda põhjustanud, et nõuded olid suuremad kui raha või vara nende katteks. Ta on käinud otsimas lagunenud küünide vundamente, et oleks alus kunagist vara inimestele kompenseerida. Dokumentaalselt saidki võlad numbriliselt kaetud ja varad nulli viidud. „Minu südametunnistus on puhas,“ ütles Tulvik.
Ajaloohuviline mees vanavara ei korja. „Uut vara on nii palju, aga isegi täinahka ei saa ära visata, sest äkki läheb tarvis,“ kommenteeris ta. Elu on näidanud, et tema käes olevaid dokumente on hiljemgi küsitud, kui tagastamise protsess oli juba lõpetatud.
Urmas on koos Jalase küla võistkonnaga osa võtnud mälumängudest. Tema lugemislaual on ajalooteemalisi raamatuid nii eesti kui vene keeles. Suure seenesõbrana käib ta meelsasti metsas, kus lemmikuks on hilised udulehtrikud. Urmas on liitunud ka Rapla genealoogia seltsiga.
Oma elulugu pole ta kirja pannud, kuigi seltsis on selleks häid juhendmaterjale antud. Tal tasuks järgida seal kirja pandud soovitust: te kannate endas palju väärtuslikku informatsiooni, ärge kartke seda teistele jagada. Küll on mees kirjutanud mitme siinkandi värvika saatusega inimesest maakonnalehe “Koduloolase” rubriigis. Ta on ka Jalase haridusseltsi aktiivne liige.
„Kohaliku ajaloo uurimine on kui tagantjärele tarkusega minevikku vaatamine ja püüe mõista, miks just nii on läinud,“ ütles Urmas oma meelistegevuse kohta. 1978. aastal võttis ta esimest korda põhjalikumalt ette kolhoosi ajaloo, kui tähistati 30. aastapäeva. Siis elas veel palju inimesi, kelle mälestusi kolhooside asutamise ajast Urmas küsis, nii palju, kui küsida oskas. Aga aeg oli selline, et nii avameelselt nagu praegu poleks oma mõtteid jagatud. Nüüd on osa teadjaid mulla all ja tuleb rohkem dokumentidele toetuda.
Ta räägib, kui huvitav on lugeda omaaegseid käsikirjalisi protokolle ja toob neist välja ilmekaid detaile. Sellised pärandi- ja mäluhoidjad on meie kõigi ühine rikkus.
