Noodid Foto: Taavi Arus

Hull on elada riigis, kus hümni tuleb laulda vastu tahtmist, poole suuga. Neid riike on olemas tänagi veel ja mõnikümmend aastat tagasi oli nii ilmselt Eestiski. Hümni ei peaks laulma pealesunnitult, aga võiks laulda kogu südamest. Erinevate rahvaste riigilaulude tekkelugudega kontsert pakkus nii mõnegi põneva fakti.

Maailma võimsaimaks peetava riigi, Ameerika Ühendriikide hümn „The Star-Spangled Banner“ sündis tavatult. Ei olnud see tellimuse peale kirjutatud ega konkursil välja valitud. 1814. aastal, Ameerika-Briti sõja ajal, istus ameeriklane, advokaat Francis Scott Key, inglaste käes vangis ja vaatas kongiaknast, kuidas tema kodulinna pommitati. Spontaanse tunde ajel kirjutas Scott kättesattunud suvalise ümbriku tagaküljele seitsmesalmilise patriootliku luuletuse. Hiljem valiti selle viisiks paradoksaalsel moel just inglise klubilaul ja see muutus üle maa väga kuulsaks. Aga ametlikuks riigihümniks sai see alles 1916. aastal.

Euroopa Liidu hümni viis põhineb Ludwig van Beethoveni 1823. aastal komponeeritud 9.sümfoonia viimasel osal ja sõnade „Ood rõõmule" (saksa keeles „Ode an die Freude") autoriks on Friedrich Schiller, kes kirjutas selle aastal 1785 inimeste vahelise sõpruse tähistamiseks. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee kuulutas Euroopa hümni ametlikult välja 1972.aastal Strasbourgis.

Läti hümn „Dievs, svētī Latviju“(„Jumal, õnnista Lätimaad“)kuulutati ametlikult Läti riigihümniks 1920. aastal, kuid see mängis olulist rolli ka iseseisvumise saavutamisel 1918. aastal. Hümni kirjutas Kārlis Baumanis 19. sajandi teisel poolel, ajal, kui läti rahvas alles hakkas avalikult oma rahvuslikke tundeid välja näitama. See oli esimene laul, mille sõnades esines „Läti“. Esimesel Läti laulupeol 1873. aastal oli see samuti esitusel, aga sõna „Latvija“ tuli asendada „Baltija’ga“. Ka Läti hümn oli, sarnaselt Eesti omale, nõukaajal keelatud.

Iisraeli hümn on tegelikult Moldaavia rahvalaulu viisil. Iisrael on väljarännanute maa, paljude rahvussugemetega inimeste seas oli ka Rumeenias aastal 1856 sündinud ja Iisraeli emigreerunud Naftali Hertz Imber. Seal elades kirjutas ta luuletuse pealkirjaga „Tikvatenu“, millele kirjutas hiljem muusika Moldaaviast pärit immigrant Samuel Cohen, mis omakorda põhines osaliselt ühel rahvalaulul. Luuletus, mida praegu tuntakse kui „HaTikva“ („Lootus“), võeti tolleaegsete juutide asunduste poolt mitteametlikuks hümniks.1948. aastal sai „HaTikva’st“ Iisraeli riigi hümn.

Saksamaa hümni sõnade „Das Lied der Deutschen“ („Sakslaste laul“) autor Hoffmann von Fallersleben kirjutas need 1841. aastal ja viis ulatub otsapidi Viini klassikasse. Joseph Haydn, kes pidas end austerlaseks, kirjutas patriootliku žestina keisri auks aastal 1797 „Jumal, kaitse keiser Franzi" („Gott erhalte Franz den Kaiser“).

1922. aastast sai sellest populaarsest laulust Saksamaa hümn, küll päris ametliku staatuseta, aga natsid kaaperdasid selle, misjärel meloodiast sai Kolmanda Reich’i hümn. 1945. aastal, sõja järel, keelasid liitlased selle laulu ära. Ometi jäi kolmas salm vana meloodiaga Lääne-Saksamaal hümnina pärast pisukest vaheaega 1951. aastast alates siiski alles ning sellest sai ka 1990. aastal taasühendatud riigi rahvushümn. Riigihümnina lauldakse tänapäeval ainult viimast, kolmandat salmi.

Suurbitannia hümn „God Save the Queen" (originaal variant ja meessoost Briti monarhi valitsemiseajal lauldav hümn on „God Save the King") on pärit 1745.aastast, kui septembris kaotas prints Charles Edward Stuart Edinburghi lähedal Prestonpansis kuningas George II armeele. Kui uudised sellest Londonisse jõudsid, korraldas Drury Lane'i Theatre Royali orkestri juht „God Save The King’i“ esitamise pärast näidendit. See levis mööda teisi teatreid. Sõnade ja viisi autor ei ole täpselt teada, aga see meeldis londonlastele ja inglastele väga, mingil ajal peeti seda suisa üle maailma kroonitud peade hümniks.19. sajandi alguses sai sellest Suurbitaania riigihümn. Ametlikel puhkudel lauldakse ainult hümni esimene salm, mõningatel juhtudel ka teine ja väga harva kolmas. Brittide hümn on samal ajal ka näiteks Lichtensteini ja üheks Uus-Meremaa hümniks.

Muide, maailmas on olemas ka üks hümn, mis kirjutatud Eestis, Keila-Joal. Tsaari-Venemaa hümn.