Uskumatu tõestisündinud seikluslugu kolmest vägilasest ja metsavendadest

Kunagi elasid siinpoolkandis kaks venda ja õde Riimanid: Johannes Riiman, Aadu Riiman ja Juuli Riiman. Pärit olid nad Suure-Jaani lähikonnast, aga hiljem elasid nad siin Venevere ja Unakvere kandis. Nemad kõik olid tuntud oma suure kasvu ja hiiglasliku jõu poolest. Seepärast olid neil hüüdnimed Suur-Juku, Suur-Aadu ja Suur-Juuli. Juku oli neis kõige vanem ja ka kõige pikem. Tema pikkus võis olla kusagil 2 meetrit 15 kuni 2 meetrit 18 sentimeetrit. Juku teenis aega juba tsaari sõjaväes. Kusagil ma nägin üht fotot, kus olid kõrvuti polgu kõige pikem ja kõige lühem mees. Pikem mees oli Johannes Riiman ja lühem mees oli ka eestlane, nime ei tea. Aga see lühem mees ulatus Jukul napilt üle püksivärvli. See lühem mees olevat küll hiljem vabastatud sõjaväest oma väiksuse tõttu.

Juku oli teeninud ka Eesti sõjaväes. Seal polevat algul talle sobivaid riideid leitud. Kõik olnud väikesed, vaevalt mahtunud selga. Õnneks külastanud kindral Tõnisson seda väeosa. Näidanud sõrmega Juku peale ja küsinud väeosa ülemalt: „Mis komet see teil on?“ Pärast seda saanud Juku kohe sobivad riided selga. Juku osalenud ka Landesveeri vastases sõjas, kus tema elu kord ka ohtu sattunud. Eestlased olnud kõhuli mingi hõreda kiviaia varjus. Eespool, üksikute puude ja põõsastega heinamaal olnud sakslased. Eestlaste seljataga olnud hakkides rukkipõld, ilmselt eelmisest aastast, sest sõda toimus juunikuul. Jukul olnud kergekuulipildujaga kusagil kivi taga kõhuli ja täristanud sakslaste suunas. Aga kaks sakslast lipsanud kusagilt eestlaste kaitsest läbija hakanud Juku seljataha hiilima, hüpanud ikka ühe hakkjala varjust teise varju. Kõrvalt mees aga olevat seda näinud ja hõiganud: „Juku, sul on sakslased seljataga!“ Juku pööranud välkkiirelt koos kuulipildujaga end istuli ja, kuulipilduja käte vahel tõmmanud pika valangu hakkide suunas ja oli need sakslased ära küpsetanud.

Tema hiigeljõu kohta jutustas onu kunagi taolise loo. Onu elas Suure-Jaanis ja seal keegi restoraniomanik või -pidaja ehitanud endale ise autobussi. Kord siis kutsunud mehed kokku, et seda bussi keret šassii peale tõsta. Kaheksa meest olnud. Proovivad nii- ja naapidi, ei jõua tõsta. Aga Juku elanud ka tol ajal Suure-Jaanis ja liikunud seal lähikonnas ringi. Kutsume Juku appi! Juku tulnud appi. Võtnud siis Juku ja veel neli meest eest otsast, eesots olnud kitsam ja raskem, neli meest olnud tagumise otsa kallal. Juku koos nelja mehega tõstnud esiotsa ülesse, teised neljakesi ei jõua tagantotsa tõsta. Juku võtnud siis üksinda tagumise otsa, tõstnud ülesse, kaheksa meest ei jõua esiotsa tõsta. Siis Juku võtnud üksinda esiotsa ,teised kaheksakesi tõstnud tagumist otsa, nii olid bussi kere viimaks ratastele saanud.

Jukust tahetud teha ka sportlast. Ja tõesti, ta oleks püstitanud rekordeid, aga liigne sõltuvus viinast, olid nii Juku kui ka Aadu nõrkusteks. Juku töötanud ka siin Venevere ja Unakvere kandis. Nad tegelesid vist Aaduga põhiliselt kivide puurimise ja lõhkamisega. Kunagi Nurga Mart(Lang Hendriku isa) näitas mulle nende vanas majas ukse piida sisse lõigatud sälku, mis pidi olema Suur-Juku pikkuse mõõt. Meie ei mõõtnud seda pikkust, aga minu peast oli see sälk palju kõrgemal.

Juku edasise elu kohtama palju ei tea. Ta suri vist Eesti Vabariigi ajal, parajas keskeas. Ta olnud ka abielus ja tal oli poeg Kalju. Poeg ol ika suur ja tugev mees, aga oma isale jäi ta kasvu kui ka jõu poolest kõvasti alla. Kalju vedas hobusega kolhoosi põllul kartuleid, tõstis üksinda kartulivakkasid vankrile. Ta elas viimati kusagil Kõo kandis, aga ka tema on ammu manalateel.

Edasi tuleb juttu Juulist, kes ka oli suur ja tugev naisterahvas. Minu emaga olnud nad koos Suure-Jaanis leeris. Juuli ajanud enda käed laiali, minu ema ja teised tüdrukud olid pugenud Juulile kaenla alla. Keegi mees olevat kusagilt vaimuhaiglast välja saanud. See takseerinud Juulit pealaest jalataldadeni ja ütelnud: “Sihuke läheks hullumajja saata, las ajab seal hulludele särke selga.“

Juuli oli abielus Mets Kustasega, kes oli tuntud oma osavate käte poolest nii raua, kui ka puutöö alal. Nad elasid Unakveres, Pikati saarel, kus neil oli väikene majapidamine ,mida muidugi kolhoosi ajal kõvasti kärbiti. Ka Juuli vedanud heinasaadusid enda järel kuhja juurde. Kunagi, arvata enne kolhoose, olnud Unakveres mingid tuletõrjevõistlused. Olnud seal mingi kihlvedu meeste ja Juuli vahel. Mehed roninud vankrile, nii palju kui sinna mahtunud, vankril tagumine ratas seotud kinni. Juuli võtnud vankriaisad pihku ja läinud meestekoormaga nii, et vankri tagumine ratas vedanud heinamaal vagu .Juuli käis ka kuigivõrd kolhoosis tööl. Aga nad mõlemad Kustasega ei saanud kaua pensionipõlve pidada, läksid kaunis varakult manalateele.

Ja lõpuks Aadu. Aadu oli Jukust lühem, aga ka hästi laia pihaga ja tugev kui karu. (Mina nägin teda küll ainult ühel korral) Ka Aadul oli maja Unakveres ,Pikati saarel, kus tal omal ajal oli väike majapidamine. Aadu oli esimese Eesti Vabariigi lõpupoole puurinud puurkaevusid. Tal olnud selleks ka minisugune mootori jõul töötav puurimismasin. Ta oli vahel hirmsasti vihastanud, kui puur maa sisse kinni jäänud. Võhma meierei kaevu puurides olevat kord puur kinni jäänud. Aadu hakanud hirmsa jõuga puuri maa seest välja sikutama. Puuri saba kõikunud nii ähvardavalt, et ülemad, kes seal lähedal olnud, arvanud targemaks joosta kaugemale.

Aadu oli talvel vedanud hobusega metsast puid. Koorem jäänud lumme kinni, hobune pole suutnud tõmmata. Aadu rakendanud hobuse ree eest lahti, võtnud ise reeaisad pihku ja sikutanud koorma lumest välja. Ise ütelnud: „Andis omalgi tõmmata, mida see vaene hobune veel pidi tegema.“

Aadul olnud tihti ka konstaablitega tegemist. Ilmselt jättis vallamaksud maksmata, raha kulus viina peale. Kord läinud jälle kaks konstaablit Aadut tülitama, Aadu olnud kusagil eemal. Koju tulles, õuevärav käinud tavaliselt välja poole lahti, aga seekord käinud sissepoole. Välisuksel võtnud lingi pihku ja tõstnud ukse hingedelt maha, kõrvale. Mida seal veel juhtus, ei tea, aga konstaablid olid jooksnud kartulivagude vahel brauningud peos: „Ma lasen, ma lasen.“ Viimaks rahunenud Aadu maha ja konstaablid saanud asjad sirgeks rääkida.

Särglasse tuli metsavahiks keegi Voldemar Tamm. See pidi olema saksa ajal, kas 1943. aasta. lõpul või 44. aasta. alguses. Pärit oli ta kusagilt Võru poolt. Oli noor mees, äsja naitunud ja tulid koos noorikuga. Oli igati tõsine ja asjalik mees ja leidis siin varsti endale palju sõpru. Eriti suurteks sõpradeks said nad Suur-Aaduga. Tamm pruulis vist tihti seda va metsakohinat ja Aadu oli selle peale hästi maias. Miks Tamm saksa ajal sõjaväes ei olnud, seda ei tea, aga kui saabus uuesti nõukogude okupatsioon, oli ta niinimetatud mustas nimekirjas. Miks, ei tea, hästi külmavereline mees tundus ta küll olevat. Ja nii tuldigi teda varsti arreteerima. Kuuldu järgi olevat olnud Võrumaa mehed. Tulid hobusega Särglasse. Aga et oli laupäeva õhtu, või õigemini juba öö, siis Tammesid ei olnud kodus, olid läinud hobusega kusagile Soosaare poole peole. Metsavahi maja teises tiivas elasid ühed Jannod, Venemaalt tulnud eestlased. Nemad teadsid, kuhu peole Tammed läksid ja olid saanud neile sõna saata, et ärgu koju tulgu, arreteerijad on kodus. Aga seal peol, Tamm ise, Suur-Aadu ja kas keegi veel oli, pole teada. Meestel pead vindised, võimu ja väge täis: „Mis korrat! Või nemad tulid arreteerima. Läheme näitame neile, mis mehed me oleme.“ Relvad pidid neil kaasas või kusagil saadaval olema. Olid sõitnud hobusega kohe hooga õuele, aga arreteerijad olid just ära läinud. Nemad arreteerijatele järele. Algas muidugi hirmus kihutamine ja vastastikune tulistamine. Meie elasime tol ajal Sillaotsal. See asub tagapool Venevere koolimaja. Mina käisin siis Kiriveres koolis 7. klassis. Et oli pühapäeva hommik, olin ma kodus ja kandsin lauta vett karjatänavas asuvast kaevust. Kuulen ikka, et Unakvere poolt kostavad püssipaugud. Järjest muutuvad valjemaks, tulevad ligemale. Alles teisel poo lVenevere koolimaja jäi vaikseks. Nagu hiljem selgus, tagaajamine toimus mööda talveteed, mis kulges sealt kaevu kõrvalt. Oleks nad mööda maanteed sõitnud, siis oleksid minu kõrvade ümber ka kuulid vihisenud ,ega ma poleks taibanud kusagile varjuda. Koolimajast Unakvere pool asub järsk maanteekurv. Kunagi nimetati seda Petlemma kurviks. Seal ristusid talveteed maanteega ja sealt arreteerijad pööranud maanteele ja kihutanud edasi. Tagaajajad olid seisma jäänud. Seal kasvas maantee ääres üks kahar remmelgas. Aadu hüpanud ree pealt maha, pannud püssi otsapidi sinna remmelga harude vahele ja lasknud järelt. Olevat ühe mehe nendest arreteerijatest maha lasknud. (Aadu oli küllaltki osav laskja) Ise ütelnud: „Lasin silmaauku ,ei tahtnud nahka rikkuda.“

Peale seda saabus siia 20–30 meheline sõjaväeüksus .See paiknes vist vallamajas ja hakkas pidevalt käima Särglas haarangutel. Tihti ma tulin koolist ja sõdurid Unakvere poolt mulle vastu. Mind nad küll ei tülitanud. Olnud kord kõik jälle seal metsavahi majas koos, Tamm, Suur-Aadu ja mõni ehk veel Äkki keegi jooksnud tuppa – venelased tulevad! Jooksnud kõik sealt metsa, aga Aadu juba küllaltki vana mees, kaugele sa ikka jooksed. Visanud end kusagil põõsa alla küliti, sättinud püssi laskevalmis .Üks venelane oli tulnud kohmides tema poole, Aadu vajutanud päästikule, see oli kukkunud. Teine venelane tulnud, täristanud automaadist nii et lumi ümberringi tuisanud. Aadu kustutanud selle ka ära. Rohkem ei ole kedagi tulnud, Aadu saanud edasi sügavamale metsa jalutada. Pärast venelased (teine mees vist siiski surma ei saanud) vaadelnud neid Aadu hiiglaslikke jalajälgi ja raputanud päid.

Kord jälle olnud sihi peal reas sõjavägi ja hävituspataljoni mehed. Äkki metsavaht Tamm hüpanud metsast välja, brauning peos, käsutanud: „Käed üles!“ Ilmselt oli vindine. Oli aga taibanud siiski enne metsa tagasi hüpata, kui need seal sihi peal endid kogusid. Siis ei aidanud enam miski muu, kui tuli minna varjule. Suur-Aadu ehitas endale punkri Tarassaare metsa. Aastaid hiljem saagisime sealt elektriliini poste, siis oli see punker veel alles. Aadu aga ei saanud kuigi kaua seda metsavenna elu maitsta, hävituspataljoni mehed nuhkisid varsti selle punkri asukoha välja. Võib-olla aitasid sellele kaasa ka need Aadu suured jalajäljed. Vara hommikul olevat punker sisse piiratud, hõigatud: „Tule välja, punker on ümber piiratud!“. Aadu hõiganud vastu: „Palju teid on seal?“ Vastatud, meid on nii, nii palju. Aadu pidanud aru, siis peab vist alla andma jah. Tulnud punkrist välja, käed üleval, olnud must ja habetunud. Sellega ka lõppes Aadu Riimani, s.o. Suur-Aadu elulugu. Igasugused teated tema edasise saatuse kohta puuduvad. Metsavaht Tamm, aga rajas enda punkri kusagile Parika järve äärde soolaugaste vahele ja tema punkrit ei avastatudki. Tammelas aastaid koos naisega seal punkris ja seal sündis neile kaks last. Minu isa teadis selle punkri asukohta ja käis neil vahel külas. Ka Tamme Volli (nii teda kutsusime) käis vahel pimeduse varjus Sillaotsal meil külas. Ka minu vanaonu ja onunaine olid märtsiküüditamise ajal ja ka pärast seda teatud aja Tammedel kaasüürilisteks.

Voldemar Tamm arreteeriti pärast Stalini surma. Mina olin juba sõjaväest väljas Paenastis. Käänul olnud mingid venelased korteris, vist kolhoosi karjalauda ehitajad, ja Tamm tahtnud neilt raha röövida. Algul pakkunud venelastele viina, siis äkki tõmmanud brauningu taskust välja ja tahtnud üht venelast maha lasta, aga brauningul oli tõrge. Saanud küll läbi akna välja hüpata, aga venelased siiski jõudnud talle järele ja võtnud kinni. Algul tahtnud venelased hirmsas raevus Tamme kohe peajagu lühemaks raiuda, aga Käänu Maria kriisanud ja karjunud seal vahel ja suutnud venelasi nii palju takistada, et veretöö jäi tegemata. Kutsuti miilitsad kohale ja Tamm arreteeriti. See oli teatud mõttes õnneks, naine ja lapsed pääsesid punkrielust vabaks. Minule teadaolevalt naist vangi ei pandud. Naine töötanud hiljem tollases Uue Elu kolhoosis karjatalitajana ja kasvatanud enda lapsi.

Mina kohtusin Voldemar Tammega kusagil 1970ndatel aastatel. Siis oli ta juba vaba mees. Paistis igati olevat elu ja tervise juures, aga ajanappuse tõttu ei olnud meil võimalik pikemalt vestelda. Niipalju sain teada, et endise naisega ta koos ei elanud. Tal oli teine naine ja elas kusagil Tartu pool.

Selline siis saigi see lugutolle aja vägilastest ja sündmustest.