26.12.2011, rohuneeme, viimsi Foto: Tiit Blaat

Väljavõtted preemiakandidaadiks esitanud inimeste arvamustest:

*Töötas 18 aastat (1974-1992) Kajaku kaptenina, vedades nii kaupu kui inimesi Kihnu-Pärnu liinil.

*Tegi oma tööd südamega, pidas kihnlaste vajaduste rahuldamist kõige tähtsamaks, tihti tähtsamaks kui mõnegi tolleaegse meresõidunormi täitmist.

*On abistanud iga Kihnu pere Kajakuga kaupu ja loomi vedades, ka praegu on nõus ja abiks igati ja igaüht aitama.

*Olnud kõva kapten ning hoolitsenud Kihnu ja mandri vahelise ühenduse eest.

„Olen sündinud Säärekülas, kasvanud Turukülas, maja ehitasime Lemsi ja nüüd olemegi järjega Lemsis," alustab Kaja Jaan (74) oma lugu. Ta jutustab, milline oli tema meremehetee algus enne Kajaku kapteniks saamist ja selgub, et kapteniamet ei olnud tema kindel kavatsus ega unistus. Läks nii, et teda kustuti üha uutesse ametisse kuni kapteniametini välja.

1963. aastal, just siis, kui Jaan oma Lemsi külas asuvasse majja kolis, töötas ta väikesel traalil mehaanikuna. Suurema traallaeva Sangelaid kapten kutsus ta oma laeva traalmeistriks, loomuliku järjena tegi Jaan kõigepealt paadijuhi kursused, mis andis loa tüürimehena sõita, seejärel laevajuhi kursused, mis lubas teda 50tonniste laevad kaptenirooli. Mees õppis edasi ja sai vaba voli 200tonniseid laevu juhida. Noor kapten määrati laevale Aaslaid kapteniks, kuhu jäi neljaks aastaks. „Selliseid tüüpi laevu oli kokku neli, meil oli kõige võimsam raadio, sain Gotlandi alt saarega ühendust pidada, kui vaja oli asju ajada," meenutab ta.

Kodus ootas pere, kus kasvas neli last. Aasta oli 1974, kui Jaan ei tahtnud enam kaugel kodust tööl käia, vaid Kihnu rannapüüki tulla. Üheks suveks kavatsus õnnestus, aga sügisel hakkas laevastikuosakonna juhataja peale käima, et tulgu ta kalalaevale tüürimeheks. Jaan oli nõus niikaua välja aitama, kui algab sügisene siiapüük, siis tahtis ta kodustele vetele tagasi. „Nad ei olnud seal kõvad püügimehed, kui ilm oli vähegi tuuline, jäädi ankrusse ja mängiti bridži," jutustab mees.

Sügisel tuletas Jaan ülemustele meelde, et siiapüügiaeg on käes, seepeale pakuti talle kohta dessantpraamil. Kuna Jaan polnud nõus, jäi kaup katki. Järgmisel päeval võttis  laevastikuosakonna juhataja  taas raadio teel ühendust ja pakkus transpordilaev Kajaku kapteni kohta. See oli juba palju parem ja pealegi kodulähedane pakkumine ja kapten Vahkel lubas asja kaaluda. „Ütlesin, et peame kodus nõu ja paar nädalat saingi kodus olla," jutustab ta.

Nii tegigi kapten Vahkel 18. novembril 1974. aastal Kajaku roolis esimese reisi, teadmata siis, et nii jääb18 aastaks ja sellest saab tema elutöö.

Papa mõistab kõiki töid

Nüüd meenutab Kaja Jaan, et tööd sai ikka kõvasti rügada, transpordilaeval hakkas laadimine kella viiest hommikul, õhtul kell viis sõideti Pärnust välja ja koju jõudis mees alles õhtul kell kaheksa. Kindlad päevad olid kolm korda nädalas, aga kui oli vaja kala viia või kaupa palju, siis iga päev. Vaid pühapäev oli hingamispäevaks, mil sai mahti kodus toimetada, angerjamõrrad sisse viia või angerjaid nõudmas käima.

Jah, siis oli aeg, mil Liivi lahes oli veel angerjaid. 1956. aastal püüdis Ruhnus neli tonni angerjaid, viimati sai angerjamaigu suhu paar aastat tagasi. Viimase põntsu pani 2005. aasta jaanuaritorm, mis viis angerja meie vetest sootuks.

„Papa mõistab kõiki tõid teha," ütleb abikaasa Lehti korraga vahele. Lisaks tavapärastele majapidamises ettetulevatele töödele õppis Jaan velskrina töötanud naise kõrvalt arstitöö ära. „Ta võis teha süsti, põrsa kastreerida, aidata lehmal poegida," kiitis 25 aastat velskriametit pidanud memm abikaasa kuldseid käsi

Kui Kihnu koolipere saarte koolide pärimuskultuuri päevadeks valmistus ja folklooriansamblisse Suarõke kuuluvatele õpilastele pastlaid tegi, oli just Kaja Jaan see, kes pastlategemist õpetas ja palju muidugi ka ise ära tegi.

Võib vaid ette kujutada, õigemini on raske ette kujutada igapäevaelu laevakapteni ja velskri kodus, kus telefon pidevalt helises ja hädalised uksele koputasid -  kel oli vaja midagi laevale panna, kel olid loomad haiged või hakkasid poegima. „Pidevalt helises telefon hommikul pool viis, et midagi laevale laadida," kirjeldas Lehti kodust elu.

Tütar Valve sõnul ei olnud lapsepõlvekodus sellist aega, kui poleks võõraid uksest sisse ja välja astumas, aga sellega harjus ära. „Meil oli parim papa, keda üldse saab ette kujutada," lausus Valve.

Kibe aeg oli kevadise kakuamipüügi ajal, mil kala tuli vedada vaheldumisi Pärnusse või Salatsgrivasse, kus külmhoones parajasti ruumi oli. „Selle eest maksti ikka normaalset hinda ja see tasus ära," meenutab ta.

Kihnu peredes oli sel ajal 2-3 lehma, peeti sigu, paljudes peredes olid hobused ning sügiseti toodi saarele 400 tonni jahu. „Need olid 65 kilostes kottides, kümme kõrgust sai tõsta üksinda, kolm kõrgust kahe mehega," on kaptenil hästi meeles.

Reisijate eest väljas

Kuigi senisest jutust võib jääda mulje, et Kajakuga veeti vaid kaupa, mäletavad kihnlased, et see laev oli nende linnaskäikude pääseteingel.

Ametlikult oli laevas 12 reisijakohta, aga kus siis sellest piisas! Ainuüksi linnas käivaid koolilapsi oli tunduvalt rohkem kui nüüd. Või nagu kirjutab üks elutööpreemia ettepaneku tegija: „Jaan Vahkel tegi oma tööd südamega, pidas kihnlaste vajaduste rahuldamist kõige tähtsamaks, tihti tähtsamaks kui mõnegi tolleaegse meresõidunormi täitmist."

Teisisõnu tähendab see, et kapten Vahkel ei jätnud ühtegi kihnlast kai peale maha ja reedeti võis ta 40 inimest trümmi peita, kui oli karta, et kontrollid on tulemas. „See kõik oli oma vastutus ja diplomiga mängimine," tähendab ta.

Kuigi reisijatele ei kujutanud see mingit ohtu, oli lubatust rohkema hulga inimeste pealevõtmine paras julgustükk. Pärnus oli üks selline mees, sadamakapteni abi, keda pidi kartma või nagu Jaan tema kohta ütleb: „Kuri vanamees." Tema ikka kamandas kontrollijatele: „Minge vaadake, Kajakul kipub ikka reisijaid rohkem olema."  Kontrollima saadetud mehed olid enamasti inimlikud, kõige paremate sõnadega meenutab Jaan üht vene meest, kes sammus kraanani, pani suitsu ette, aga laeva sisse ei tulnud.

Kuldsed sõnad ütles Tallinnas mereinspektsiooni ülemana töötanud Lembit Song, kes hiljem Pärnu sadamas töötas: „Selle jaoks on laevas kapten, kes teab, kui palju on reisijaid laeva lubatud ja kui palju ta võtab. Ka sadamakapten usaldas Jaan Vahkelit ja andis nii mõnegi tormiilmaga loa välja sõita. „Tema asetäitja oleks selle peale tooli puruks istunud," muheleb Jaan.

Seesama kuri vanamees pakkus hiljuti Pärnus Jaan Vahkelile terekätt, mida Jaanil oli paha vastu võtta.

Tõsi, korra jäi siiski kaks reisijat maha, kuid siis ei olnud kapteni käsi mängus. Kaks võõrast tüdrukut tahtsid Kihnu sõita, aga Kajaku peal praktikal olnud praegune kapten Palmi Arvo narritas piigasid plastmassist madu-ussiga, mis kiljuvad tüdrukud Kajaku lähedalt eemale peletas.

Õnnelike juhtumitega laev

Avariisid ja õnnetusi Kajakul samahästi kui ei olnudki, vaid korra, kui mindi läks karile sõitnud dessantpraami pukseerima, sai Kajak viga, aga see juhtum ei kvalifitseerunud avariiks, vaid avariijuhtumiks, mis oli leebem variant.

Hästi on Kaja Jaanil meeles, kuidas 3. jaanuaril vastsündinud Suigu Kerli sünnitusmajast koju toodi, aga mere peal läks tihedaks lumesajuks, nii et kapten ei näinud Kihnu sadamasse sisse sõita. „Ilm ei olnud liialt vali, aga ikka selline paras nohiseja," kirjeldas ta. „Siis mõtlesin, et hull lugu, võtsin sündinud lapse peale, aga koju ei saa." Pärast tunniajast vastu lainet loksumist lõi korraks augu sisse, et kapten nägi sadamakoha ära. Sel ajal ju laeva peal lokaatoreid ei olnud ja sõideti kompassi, kellaaja ja tuulesuuna ning muidugi kapteni tunnetuse järgi

Ühel korral Salatsgrivast kala viimast tulles selgus, et Kihnu sadam oli nii paksult jääs, et sisse ei saa, nii pöörduski laev Lätimaale tagasi ja pidi sinna viieks päevaks ankrusse jääma. Ilmataat halastas ja madalrõhkkond ja soodsad tuuled andsid võimaluse taas Kihnu sõita ja tookord ei olnud pääs isegi mitte päeva, vaid tundide küsimus. Samal õhtul kaanetas jää Kihnu sadama kuni kevadeni. Laevas oli tookord reisijateks kaks kihnu naist, kes Lätimaalt sanatooriumist tulid. „Ma ütlesin neile, et vaat sellised on õiged kihnu naised, kõigepealt puperdavad kuu aega sanatooriumis ja siis lasevad end Riia lahes sõidutada," naerab Jaan.

„Ma ei tea, kas ma hakkan nüüd keksima ka või?" küsib Jaan ja võtab välja ühe karbi. Selle sees on medalid ja ordenid, mis Jaan töö eest saanud. Kõige vingem neist on orden „Austuse märk", aga pilti Jaan nende nõukogude ajal saadud medalitega teha ei luba.

Viimase reisi tegi Kajak 1992. aastal ja lisaks sellele, et see jäi viimaseks oli see ajalooliselt oluline, sest Lääne Juku käis Kihnu Jõnnu säilmeid Taanist ära toomas. Pärast seda sõitis Kihnu mandri vahel praam Sõprus, seda seni, kuni parvlaev Jõnn käima pandi.

Mis sai Kajakust? „Esialgi seisis siin kai ääres, siis müüs vald selle laevaremondifirmale maha ja sealt müüdi see Soome. Üks mu endine praktikant nägi, et vahesein oli ära võetud ja kõrts peale tehtud," jutustab kapten, mis on oma laeva saatusest kuulnud.