Idee korraldada Rapla vaimupuude ja psüühikahäirega isikute päevakeskuses päris oma „Tantsud tähtedega" showprogramm-tantsuvõistlus, sündis tegevusjuhendajatel Hely Kuusil ja Age Ilumaal Hiiumaal viibides. Oli suvepäevade tantsuõhtu ning Vahtra tugikeskuse lahutamatu juhendajate tandem murdis tantsupõrandal ennastunustavalt tantsivaid keskuslasi silmitsedes päid, kuidas õpetada oma hoolealuseid tantsima ka kuidagi teisiti kui lihtsalt rütmi järgi.

Nunnukesed tantsivad ilusasti

 „Kuna rumba lugusid oli palju, püüdsime neile esmalt sammu õpetada. Rumba ruut tuli neil kohe nii hästi välja! Tantsitasime prooviks üht ja teist - eranditult kõik said sellega imekiiresti hakkama.

Meie omakorda taipasime väga kähku, et meid Helyga on vaid kaks ja kõigile korraga tantsupartneriteks me olla ei saa," kõneleb Age. Hely ja Age otsustasid kutsuda abilisi. „Kui igaühega meie keskuse klientidest individuaalselt tegeleda, suudavad nad väga palju ära õppida.

Küpses mõte paluda tantsima kõiki neid vahvaid tegelinskeid, kes meiega muidu igapäevaselt kokku ei saa," ütleb Age, kaval sädemeke silmis. Tegelinskite all peab Age silmas Raplamaa tähtsaid ametnikke ja ettevõtjaid.

 „Esimesed, kelle me oma reele tõmbasime, olid valla sotsiaalnõunik Inna Tamm ja endine Rapla Hooldekeskuse juhataja Andres Tina. Nemad aitasid naisi ja mehi juurde värvata. Esimesel aastal oli tegelikult üsna keeruline. Paljud pelgasid, et meie omad ei oska äkki tantsida. Kuid see oli ka ainukene raskus," nendib ta muretult.

Hely sõnul muutus aga suhtumine varsti 180 kraadi ning just tantsupartneritest sai nende kõige andunum agitbrigaad, kes Vahtra tugikeskusele igal võimalikul juhul oma initsiatiivil lobitööd tegi. Teeb siiamaani. „See üleüldine joovastus meie tantsudest oli küll üllatus.

Minu ja Age vaimustus on mõistetav, sest need on ju meie kliendid, meie oma nunnukesed, kes nii ilusasti tantsivad. Kuid tantsupartnerite kaudu tuli meist varsti artiklit tegema Maaleht, tänu neile saime neljandal õhtul endale külalisteks Veronika Portsmuthi ja Märt Agu ning üleüldse meie tragide tantsupartnerite abi läbi see üritus niimoodi aegamööda jätkusuutlikuks ongi kujunenud.

See ei ole ainult meie üritus, vaid koostöö selle parimas mõttes," ei hoia ta kiidusõnu tagasi.

Justkui oma pere

Kui Age ja Hely väljaspool maakonda koolitustel või kokkusaamistel käivad ja kuuldakse, et nad on Vahtra tugikeskusest, hüüatatakse reeglina rõõmsalt „aa, teame küll - tantsud tähtedega!" Kuid mida nii mastaapse ürituse iga-aastane korraldamine juhendajatele annab?

 „Ma olen viimasel ajal seda palju öelnud, aga kordan veel: nad (Vahtra tugikeskuse külastajaskond) parandavad maailma. Neilt on palju õppida, eelkõige isetust.

Nende maailmapilt on leplik. Kui nii, siis nii - teeme ära. Ja annavad endast parima, mitte ei tõmba nina vingu," lausub Age mõlema eest. Hely noogutab.

Kui keskus loodi kümmekond aastat tagasi, siis Helyl jookseb tegevusjuhendajana seitsmes ning Agel kuues aasta. Mõlemad tulid tööle 1. aprillil, kuigi erinevatel aastatel. „Naljanumber!" hüüatab Hely ning mõlemad naeravad.

Hely jaoks polnud Vahtrasse tulek väljakutse, ent Age pabistas enne kõvasti. Kavandas koguni plaani B, kuidas viisakalt taanduda. „Kuid siit uksest sisse astudes oli mul tunne, nagu oleksin tulnud oma koju, oma pere keskele. Nii sooja vastuvõttu polnud ma enne kusagil kohanud."

Hely kinnitusel on nende kliendid erilised. „Kui me ühiselt millegi kohta ära otsustame, et teeme, siis Age ja minu jaoks võib mõni asi alguses kõhklusi tekitada, aga nemad hakkavad muretult toimetades eesmärgi suunas liikuma. Ja saavad alati hakkama."

Age lisab, et nemad Helyga on ise saanud Vahtras kõvasti koolitust, kuidas elu helgema pilguga vaadata ja sellest rõõmu tunda.

Vahtrasse tullakse hommikul kodudest ja poole kolme ajal päeval lahkutakse. Päevad on kindla plaani järgi sisustatud.

Korra nädalas võetakse ette kirjutamine ja arvutamine - et meelest ära ei läheks. Lemmikuteks on väikesed nuputamisülesanded.

Iga õnnestumine rõõmustab

Käsitööd tehakse Vahtras lausa hullupööra palju. Terve Hely ja Age kabineti seinasuurune vitriin on vahtrakate kätega tehtud asju täis. Lisaks tantsuringile tegutseb veel näitering.

Selleaastase näidendi autoriks on endine tegevusjuhendaja Piia Abel.

Enamjaolt tulevad näidendite ideed tugikeskuse elust enesest. Näiteks istuti kord koos hommikuringis - see on igapäevane traditsioon, mille kestel kogunetakse ümber laua, juuakse kohvi ja aetakse juttu. Hakati muinasjuttu jutustama, kordamööda pidi igaüks ühe lause ütlema. Lõpuks sündis selline muinasjutt, et juhendajad panid selle kirja ja see vormus näidendiks.

Laulutunde teeb Vahtras bändijuht ja pillimees Aivar Arak. Laulmine, nagu kogu muu loominguline tegevus, meeldib sealsetele asukatele väga. Kord nädalas käiakse Valtu ujulas ujumas ja Rapla Korvpallikoolis palli mängimas. Kord kuus veeretatakse bowlingus kuule.

Reedeti käivad vahtrakad toidupoes, ostavad eelnevalt kokkulepitud retsepti järgi toidukraami ja kokkavad suure kirega. Juba saadakse ka köögis täitsa oma jõududega hakkama. Tulemus süüakse ühiselt ära. Need, kes kööki toimetama ei mahu, koristavad samal ajal maja.

Üks on kindel, igav Vahtra tugikeskuses kellelgi ei ole. Hely ja Age sõnul suheldakse ning käiakse aktiivselt palju mööda Eestit ringi ning enamikul keskuse klientidest leidub häid sõpru ka väljaspool Raplat. Hely ja Age tunnevad rõõmu vahtrakate igast pisimastki õnnestumisest.

 „Mõni ainult toriseb alguses, on kogu maailma peale pahane. Ja kui ta siis ühel päeval on leidnud üles oma ilusad sõnad ja neid väljendab, läheb süda soojaks. Või kui õpime ja õpime nime kirjutamist ja kui see ühel päeval veatult välja tuleb, on sellest nii suur rõõm," sõnab Age.

Hely sõnul on igal inimesel vaja tunda end vajalikuna. „Kui nad midagi meisterdavad, isegi väga pisikese asja, küsitakse ikka, mis sellest edasi saab? Kellele see läheb?" Vahtrakatel on väga vedanud, sest lahkust ja südamesoojust kiirgav tandem Hely ja Age veab tugikeskuse majakeses üht suurepärast meeskonda.

Sellesse meeskonda kuulub juhendajate sõnul lisaks maja asukatele terve Rapla linn.

„No mis ma räägin, kogu Raplamaa ikka! Ei, terve Eesti!" rõkkab Age.