Vahur Talv esitles oma esimest raamatut
Esitlusele oli tulnud paarkümmend inimest. Autor, pikk tagasihoidliku olemisega mees tutvustas kõigepealt iseennast. Ütles, et elab Müntheri tänaval, hariduselt on ehitaja ja raamatut varem kirjutanud ei ole. Materjali sai ta selleks oma kirjust ja seiklusrikkast minevikust, mis raamatu lõpus ka kenasti üles tähendatud. Kirjutama innustas see, et huvi niisuguse materjali vastu tundus suur ja katsetusi lugenud asjatundjad soovitasid jätkata. Materjali sai ta suurelt jaolt minevikus tegelikult toimunud sündmustest, mis raamatus uude vormi ja ümbrusse pandud. Osan neist lugudest on ka autoril endal läbi elatud. Raamat on autori sõnul jõhker ja sisaldab elu niisugusena, nagu ta kurjategijate maailmas tegelikult paarkümmend aastat tagasi ka olla võis. Nimelt kirjeldab autor kahe Eestist pärit allilmategelase seiklusi raha ja parema elu jahil Venemaa avarustes.
Autorilt küsiti mitmeid küsimusi, millele ka ammendavad vastused tulid. Kirjutanud oli ta ka varem kuid mitte ilukirjandust, käesolev raamat on alles esimene vähemalt neljast ja peategelaste seiklused jätkuvad juba Euroopa riikides. Autor armastab kirjutada hommikuti umbes 6 tundi ja seda tööd teeb ta mitu päeva järjest. Raamatu trükiarv on 3000 eksemplari, esitluse ajaks oli see ka mõnes raamatupoes müügil olnud ja üsna tuntava läbimüügi saavutanud. Kui arvestada, et ka raamatukogudele ostetakse üks eksemplar, võib autor esialgse tulemusega igati rahul olla. Kirjastamine oli pikk ja raske, suurim probleem muidugi raha leidmisega, aga ka mitmesuguste lepingupunktide üle läbirääkimistega. Järgmine osa peaks valmima märtsikuus ja loodetavasti sujub ka edaspidi kõik nii nagu plaanitud.
Kui küsimuste - vastust voor oli tehtud, said kohaletulnud soetada autori autogrammiga eksemplari. Seda võimalust ka kasutati.
Tamsalu Gümnaasiumi kauaaegne eesti keele õpetaja Aime Tops ei suutnud meenutada ühtegi kohapealset autorit, kes proosateosega viimastel aastakümnetel hakkama oleks saanud, nii et mõnes mõttes oli tegemist ajaloolise sündmusega. Arvestades Tiit Aleksejevi „Leegionäride" live ettekannet ja meiekandi temaatikat ning Sääse lasteaia juhataja Liia Klaasi tõlkeraamatuid tundub kohalik kirjanduselu mõne aja tagusega võrreldes õige vilkana.
Kuna esitluse eelselt raamatut lugenud keegi ei olnud, siis seda suurem oli huvi kodus teda kätte võtta. Esimene suur üllatus oli harjumatu keelekasutus. Nimelt on otsene ja kaudne kõne ja kirjeldused kõik ilma vahetegemiseta lühikeste lausetena üheks joruks kirjutatud. Algul üsna harjumatu aga lugemise edenedes see väga ei seganudki. Peategelased on kaks Eestist pärit allilmategelast, kes Venemaal haruldaste metallide äriga sekeldustesse satuvad, kodumaa tolmu jalgelt raputama peavad ja mitmetes Siberi ja Ukraina paikades elama on sunnitud ning kuritegeliku rahateenimisega hinge sees hoiavad. Nii nagu õiges mõõgamantliraamatus ei võta peategelasi ussi - ega püssirohi, vastaseid langeb nagu loogu, naisi on jalaga segada ja raha tuleb nigu.... noh tuleb ikka palju. Kangelased on muidugi erinevate võitluskunstide meistrid, käe-, jala ja ninaluid purustavad kõiksugu pahalastel möödaminnes kümnete kaupa, hätta ei jääda ka noa, püstoli ja muude relvadega. Ärajoodud viina ja KV konjaki mahte arvestatakse dekaliitrites jne. Raamatust ei puudu ka õilis salaorganisatsioon, kes korrumpeerunud poliitkuid ja narkojõuke rajalt maha võtab. Lõpuks on peategelaste vägiteod kohalikud siiski nii raevu ajanud, et elu päästmiseks tuleb emigreeruda ja sellest räägibki juba järgmine raamat.
Pean tunnistama, et erinevalt enamiku Eesti ilukirjanduse verevaesest heietamisest on selles raamatus elu sees. Lugesin täitsa huviga, naerugi sai vahepeal pugistatud. Julgen ennustada ka müügiedu. Pole ta millegi poolest halvem kui näiteks viimati loetud üleilmne müügihitt Nicholas Pileggi „Tehtud mees". (Kirjeldab ühe mafiosniku elu alates lapsepõlvest). Rääkimata Ivo Parbuse „tellisest" (790 lk „Paljakäsi ja relvaga), mis algab Tunguusi meteoriidiplahvatuse kaatrist leitud salapärase aine ja muude üleloomulike asjadega. Jätsin selle teose lugemise pooleli kohas, kus kangelane ufosse istus ja mõne minutiga Moskvasse saabus...
Edu autorile ja jääme ootama Sassi ja Monahi uusi seiklusi.
