Võerdla külavanem Piret Pintman-Hellaste usub küla tulevikku. Foto: Styna Eerma Jõelähtme Vallaleht

Külavanem Piret Pintman-Hellaste esivanemad on Võerdla külas mitu inimpõlve talu pidanud. Pireti vanemad tõid ta juba päris pisikesena vanavanemate juurde hoida, sest nõukogude ajal ei olnud kombeks pärast lapse sündi pikalt kodus olla. Pisikest Piretit tema vanuse tõttu aga lasteaeda veel vastu ei võetud. Seetõttu ongi Pireti elu esimesed mälestused peamiselt vanavanemate talust.

Külavanemaks juurtega inimene

Piret Pintman-Hellaste on juba teist korda valitud Võerdla külavanemaks. "Kuigi kasvasin Tallinnas ja käisin seal kooliski, veetsin kõik koolivaheajad vanaema-vanaisa juures," räägib Piret. "Pärast vanaisa siit ilmast lahkumist, asusin oma perega siia elama, nüüd saab sellest juba seitse aastat," sõnab naine.

Piret meenutab aega, kui Jõelähtme vallas sai hoo sisse külavanemate valimine. Ka Võerdla elanike hulgas tuli asi päevakorda. Külavanema statuut näeb ette, et vanemaks saab valida isiku, kes elanike registris on antud küla elanik.

"Meil oli tol ajal külla sissekirjutatud vaid 13 inimest, see võttis valitavate ringi üsna koomale," meenutab naine.

Valitavate ring jäi veelgi kitsamaks pärast arutelu teemal, et külavanem võiks olla nn juurtega inimene. "Ja kui otsustati, et valitud esindaja võiks olla ka noorem kui kaheksakümneaastane, siis ega valikut peaaegu ei jäänudki," naerab Piret, kuidas just tema külavanemaks valituks osutus. Pireti sõnul ei olnud tal mingit ambitsiooni külavanemaks saada, pigem kohusetunne, et kui on vaja siis on vaja.

Kaevandused ümberringi

Piret räägib, et Võerdla oli üsna suur ja jõukas küla eelmise iseseisvuse aja lõpus, neljakümnendatel aastatel. Kui Maardu Keemiakombinaat hakkas fosforiidikaevanduse ala laiendama Võerdla küla maadele, pidid külainimesed oma asjad kokku pakkima ja kodudest lahkuma. Kogu majapidamine kuni marjapõõsasteni hinnati ära, inimestele maksti nende vara eest üsna väikest hinda ning lahkujatele leiti uued elukohad.

"Meie küla kahekümne kolmest talust jäi järgi vaid seitse," sõnab Piret kurvalt. Endised Võerdla külaelanikud asustati ümber, osa neist elab Kallaveres, osa Ülgase külas, mõned Tallinnas Pääskülas.

"Meie küla asub aktiivse lubjakivi tarbevaru ja samuti graniidivarude peal," lausub naine ohates. "Siin on suured kaevandushuvid ning lubjakivi kaevandamine praegu aktiivselt käibki." Teisele poole küla jääb aga Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus, mis aeg-ajalt oma haisuga külaelanikke häirib. "Probleeme meil jagub ning sellest on ilmselt tingitud ka küla vähene elanike arv," on naine veendunud.

Muinsuskaitseala

Möödunud aasta seisuga oli elanikeregistris Võerdla külaelanikke vaid üksteist inimest. "Suviti on pilt veidi rõõmsam, sest siis on meid neljakümne hinge ringis," muigab Piret. "Eks vanad lähevad ja nende järeltulijate siia kolimine on noortele riskantne ettevõtmine," möönab naine. "Alles detsembrikuus matsime naabertalu vanatädi ja talu jäi tühjaks."

Naise sõnul on Võerdla külla raske ka ehitusluba saada, sest ühelt poolt ütleb seadus, et riigil on õigus oma maavaradele ligi pääseda ja teisalt seab oma piiranguid see, et küla kuulub muinsuskaitse alasse.

"Tänu Vello Lõugase poolt siinkandis avastatud muistsetele inimtegevuse jälgedele sai fosforiidiaeg meie jaoks lõpuks otsa," meenutab Piret. "Olen oma küla vanemate inimeste mälestustest ja siin kaevanud töömeeste meenutustest kuulnud, et karjääri kaevamise käigus tuli välja kivikirveid, inimeste luustikke ja muud." Pireti sõnul võib arvata, et mingi osa arheoloogiamälestistest on jäänud karjääri alla ning ajaloolisi leide oleks rohkemgi olnud, kui õigel ajal oleks jaole saadud.

"Ja nüüd on graniit ja lubjakivi," ohkab naine kurvalt. "Me oleme üsna ära raputatud, hinged on hellad ja haiged, kuid sellest hoolimata oleme ikka elus ja edasi püsinud." Piret leiab, et Võerdla külal on isegi hästi läinud, võrreldes Võerdla ja Maardu vahel asunud Kroodi külaga, mida pole üldse enam olemas.

Külalaste kokkutulek

Juba kaheteistkümnendat korda kogunevad tuleval suvel endised ja praegused Võerdla küla inimesed kokku, et meenutada ühist lapsepõlve ja kodu. "See üritus saigi ellukutsutud nende poolt, kelle lapsepõlv siin külas möödus," selgitab Piret. Tänaseks on need inimesed üle kuuekümneaastased. Pireti sõnul on positiivne see, et mida aasta edasi, seda enam on inimestel tunne, et nad siia kuuluvad. "Eriti nendel, kes olid sunnitud lahkuma," lisab ta.

Suvine kokkutulek on paisunud aasta-aastalt aina suuremaks, möödunud aastal oli kohal lausa kuuskümmend inimest, neist suur osa neid, kelle talud karjääri alla jäid. "See on tore ja samas ka kurb, kuid selline saatus meie külal on."

Küla väärtustamine

"Ma olen külavanemana üritanud küla väärtustada nii meie endi inimeste silmis kui ka laiemalt, et me ei ole väljasurev küla," räägib naine õhinal. "Olen katsunud kõigiti osa võtta erinevatest aktsioonidest, esimeseks oli kodulooliste juttude konkurss." Naine räägib, et kuna tol hetkel oli graniidikaevanduse teema päevakorras, siis hakkas ta vanemate olijate käest uurima, kuidas fosforiidikaevanduse ajal see elu Võrdla külas siis oli. "Külainimeste mälestused said kirja ning avaldati ka tol korral vallalehes," meenutab Piret.

"See oli minu esimene suurem ettevõtmine, et näidata - Võerdla küla elab ja on tegus," lausub naine sõjakalt. "Seoses fosforiidilooga hakkas kogunema veel igasuguseid muid lisamaterjale, mida oleks olnud kurb kõrvale jätta, nii hakkasingi tasapisi ülejäänud mälestusi ja lugusid kirja panema," räägib Piret. Käsikirjalises külaraamatus on kirjas küla üldine ajalugu, siis info talukohtade kohta, nii nende, mis tänaseks alles kui ka nende, mis kaevanduse alla jäid. "Infot tuleb siit-sealt juurde ja valmis meie külaraamat veel ei ole," möönab ta. Osa raamatu jaoks kogutud fotodest, mis oli pildistanud Peeter Rauam, on veebruarikuust välja pandud näitusele Jõelähtme kirikusse.

Aasta Küla

"Kaks aastat tagasi tegi Priit Põldma ettepaneku, osaleda Võerdla külaga Harjumaa Aasta Küla konkursil," meenutab Piret. Pika mõtlemise peale otsustati siiski osaleda. "Küla ei olnud üldse valmis veel ja inimestel oli vastakaid arvamusi, kuid kokkuvõttes ütlesin oma "jah" sõna ära ning komisjon tuli kohale," meenutab naine.

Pärast komisjoni kohalkäimist oli pikk vaikus ja kui Piret sügisel kirja sai, et oodatakse autasustamisele, oli üllatus suur. "Me saime kolmanda koha!" See näib siiani Pireti jaoks uskumatu olevat.

"Minu jaoks oli see suur enesetõestus, et ma olen õigel teel," rõõmustab Piret. "Meie külas on nii palju väärtuslikku veel alles!"


____________________________________________________________________

Puska talu nime saamise lugu, kirja pannud Puska talust pärit Henn Karits:

"Vene tsaar Peeter I hakkas kange tahtmine aken Euroopasse raiuda. Tuli siis suure sõjaväe ja killavooriga Tallinna poole teele, kus sel ajal Rootsi sõjavägi pesitses. Pikk ja paene tee oli aga mitmed kahurite alusvankrite rattad ära lõhkunud. Tallinna lähedal, otse Võerdla ja Rebala küla lagedale, jäädi mitmeks päevaks laagrisse. Meie esiisade talu oli kandnud tol ajal Eriki nime. Talul oli vägev sepikoda. Esiisa koos abiliste ja poegadega kamandati kahurite rattaid parandama. Ööd ja päevad ei kustunud ääsituli kuni kolmandal hommikul mehed rampväsinutena maha olid varisenud. Kui tsaar Peeter tööd üle vaatama tuli ja maaslamavaid nõgiseid mehi nägi, tõstis ta oma marssalisaua meeste kohale ja ütles: "Selle talu nimeks saagu Puska (kahur)." Ümberkaudne rahvas hakkaski Eriki talu Puskaks hüüdma kuni lõpuks see nimi sada aastat hiljem ka kirikukirjadesse võeti.