Vaivara Huvikeskus osales rahvamajade suvekooli organiseerimises
Nimelt toimus Narva-Jõesuus V Eesti rahvamajade suvekool ja kokku said kultuuritöötajad kogu Eestist, kokku pea 150 inimest. Suvekoolis arutleti tõsistel teemadel, näiteks, et kas kultuuriasutusi, - üritusi ja -inimesi on äkki juba liiga palju ja kuidas suhelda meediaga. Kui eelnimetatud loenguid pidas kaugeima kandi rahvas, siis meie huvikeskuse inimesed tutvustasid nii Narvat, Sillamäed ja Vaivara kanti. Lisaks tegi "omakandimees" Madis Tuuder jalutuskäigu pikki Narva-Jõesuud. Suvekooli peeti juba viiendat korda ja sellised ekskursioonid olid uus asi, mis ohtralt kiidusõnu pälvis.
Lisaks loengutele oli kavas korralik meelelahutus ja kultuuriprogramm Ida-Virumaa jõududelt, oli ju ikkagi tegu kultuuriinimestega! Meenutati põhjaranniku kuldaegu ehk 30. aastate suvitamist ja stiili. Paljud osalejad olid ajastule vastavalt ka riietatud ja kokkutulnuid tervitas endisaegne president Päts näitleja Indrek Taalma kehastuses. Meie suurepärane saksofonimängija Urmas oli "presidendi" vastuvõtu moosekant. Pidu aga kruvis tuure ja teise päeva õhtuks tuli frakid nurka visata, et rannaliival jõu ja ilu numbreid teha ning püramiididega rahva südant võita.
Milline aga üks õige plaažil jalutav supelsaks pidi välja nägema, sellest kirjutas Päevaleht 1934. aastal (kirjaviis muutmata): «Kui tahad anda noobleima supelsaksa mõõdu välja, siis tuleb plaashil esineda tingimata üleni valges rõivastuses. Valged püksid, valged kingad ja valge kampson või sviiter valge särgi peal. Sellised valged härrad annavad rannaelule üldilme ja noblessi. Nad, oma väärtust tundes, ei istu kunagi üldpingil, vaid võtavad korvtooli. Nad promeneerivad ka ilusaimate daamidega. Supelsaks valges käärib alati särgivarrukad üles, et kuldne käekell silmipimestavalt särava ketiga oleks kõigile selgesti näha. Üks selline supelsaks omab lisaks muule veel hästi treenitud hundikoera. Küll ta selle koeraga heegeldab ja askeldab... Laseb koeral ronida puu otsa, viskab kive merre ja käseb koeral ära tuua. Koer sumab vette ja sukeldub. Sabaots vaid näha veepinnal. Aga ränk on leida kivi mudasest merepõhjast. Peremees aga pillub uusi kive kui rahet ja käsutab resoluutselt: «Otsi!» Koer siis otsib, raputab kõrvu ja puristab. Plaashil on küll plakatid ülal, et köidikuta koeri ei tohi rannale tuua, aga kes söandab seda tuletada meele noobleimale supelsaksale.»
