Debati esimeses pooles keskenduti küsimusele, kuidas Tartu kõrgkoolide rohkusest tingitud potentsiaali kõige paremini enda kasuks tööle suudaks rakendada. IRLi pakutav linnapoolne õppelaenu tagastus kõigile neile noortele, kes ennast Tartusse sisse kirjutavad, pälvis ideena kõige suuremat vastukaja. Tsahkna oli IRLi pakutud lahenduse efektiivsuses veendunud: „Tartu potentsiaal on need 20 000 tudengit, kes siin elavad. Elanike registris on selles vanuses inimeste hulk umbes 3000, see tähendab, et potentsiaal on kasutamata. See on isemajandav lubadus, mis toob linnale maksuraha juurde.“

Urmas Kruuse ei tahtnud koalitsioonipartneriga sugugi nõustuda, viidates 50 eurole, mida noor õppelaenu tagastusega kuus võidab: „Paluks normaalset arvutust selle 50 euro kohta. Kes on 50 euro pärast valmis vahetama linna? Lisaks unustatakse ära, millist teenuspaketti peab linn selle 50 euro eest juurde pakkuma.“ Tsahknal jäi üle vaid imestunult küsida, kas praegune linnavõim siis ei soovigi linnaelanike arvu kasvu? Seejärel asendus sisulisem arutelu kahe kandidaadi vahel sumbuurse sildistamisega: Tsahkna soovitas Kruusel koju tagasi (loe: Elvasse) minna, Kruuse omakorda pidas Tsahknat Toompealt tulnud vurleks.

Arutelu aitasid õnneks üleval hoida ülejäänud neli linnapeakandidaati. Vabakunna esindaja Gea Kangilaski esines juba avasõnades julge statement'iga: „Tartus valitseb stagnatsioon.“ Konkureeriva valimisliidu esindaja toetas Kangilaski väidet faktidega. Isamaalise Tartu Kodaniku sõnum oli üldjoontes lihtne: seoses peatse Euroopa struktuurfondide perioodi lõpuga, peab Tartu linn õppima paremini ise majandama, kuid selle asemel on liiga kaua oodatud valget laeva ehk välisinvestorit. Pikhof nägi ühe lahendusena ümarlaudade kokku kutsumist, kus oleksid linna kõrval esindatud ka ettevõtjad ja kõrgkoolide esindajad.

Vabakunna esindaja Gea Kangilaski suhtus kriitiliselt Tsahkna pakutud meetmesse. Tema meelest tuleks esmajärjekorras parandada Tartu mainet noorte seas: „Üha vähem tuleb siia tudengeid teistest piirkondadest. Ülikoole pole suudetud piisavalt turundada – seda peaksid tegema koostöös linn ja ülikoolid. Me peame siia saama parimad tudengid Eestist, kes suudaksid pärast lõpetamist siia ise töökoha luua, ega pea muretsema õppelaenu tagastamise pärast.“ Kruuse leidis omakorda, et pole sel ülikooli mainel häda midagi, sest kuldmedaliga lõpetanutest valivad pooled Tartu Ülikooli ning ka ülemaailmses ülikoolide konkurentsiedetabelis ollakse kolme protsenti kõige konkurentsivõimelisemate seas.

Imre Mürgi meelest ei peitu probleem mitte aktiivsete inimeste vähesus üldiselt, vaid neid napib linnajuhtide seas: „Linna palgal peaksid olema inimesed, kes tegelevad välismaiste investeeringute toomisega linna.“ Isamaalise Tartu Kodaniku pakutud meetmed panid Riisalu aga sügavalt kukalt kratsima: „Mul on valus kuulata juttu stiilis, et me peame kutsuma ettevõtjaid siia investeerima. Munitsipaalvõimu asi pole tegeleda ettevõtlusega nii, nagu Mürk seda kirjeldas.“ Debati jooksul protesteerisid Riisalu ja Kruuse korduvalt selle üle, et kohalik poliitika aetakse riiklikuga segamini.

Kas Tartu konkurentsieelist pidurdab korruptiivne linnavõim? Erinevalt Tallinnast pole IRL korruptsiooniga seotud rahalist kaotust iga pere kohta Tartus välja arvutanud. „Ma usun, et Tartus pole korruptsiooniga probleeme,“ vastas Tsahkna. Opositsiooni esindajad selle väitega ei nõustunud. „Linnavalitsusel puudub kontroll korruptsiooni osas,“ lajatas Pikhof, meenutades haridusametnike kinkekaartide skandaali ja kalliks osutunud elektrihanget. Pikhofile sekundeeris Kangilaski, kes viitas käimasolevale bussijaama detailplaneeringu menetlemisele, mida tahetakse ühe kitsa kildkonna ärihuvide rahuldamiseks kiirustades enne valimisi läbi suruda. „Miks ei lasta inimestel asjast rääkida? Miks peab tegelema sellega praegune volikogu?“ küsis Kangilaski.

Nii jõutigi otsapidi kaasamise juurde, mis kõigis valimisprogrammides äramainimist leiab. Mitmed debateerijad nõustusid, et kaasamine peab algama tipust, st juba komisjonide töös peavad erinevad huvigrupid olema paremini kaasatud. Pikhof tõi näite varasemast ajast, kui ka opositsioonile anti komisjone juhtida. „Eelmiste valimiste järel andsid sotsid aga volikogust välja jäänud rohelistele linnamajanduskomisjoni liikme koha,“ tõi ta näite SDE varasemast kaasamispraktikast. Nii Pikhof kui Tsahkna olid ühel meelel, et komisjonide töösse tuleks kaasata ka erakonnaväliseid eksperte, kas asumiseltsidest või ülikoolist. Vabakund näeks kaasamist aga palju avaramal tasandil, mis muudaks linnakodanike arvamusega arvestamise loomulikuks ja oodatuks: „Kaasamine ei tähenda, et inimene saab teada, et mingil talle väga ebasobival ajal on võimalik kaasa rääkida. Kogu aeg peaks olema võimalus rääkida ja ära kuulatud saada.“

Riisalu leidis samas, et kodanikud on selleks liiga laisad ega jälgi arutelus osalemiseks piisavalt linnas toimuvaid protsesse.
Urmas Kruuse ei nõustunud sugugi oponentide kriitikaga, meenutades Veeriku lastemänguväljaku planeerimist, Kivilinna teemaplaneeringut ja bussihanget, mis kõik toimusid linnakodanikke kaasates. „Neid näiteid on kümneid ja sadu,“ kommenteeris Kruuse, kelle jutt ei kõlanud saalis istuva publiku reaktsiooni kuulates eriti veenvalt.

Kui veenvad olid kandidaadid publiku jaoks, annavad aimu valimised, mis algasid juba eile. Valimiseelne debatisari „Poliitika eestuba“ selleks korraks lõpetab.