VALIMISBLOGI: Kross teeb sotsiaalmeedias kõikidele parteidele tuule alla
Erakondade käsutuses on veebis mitmeid turunduskanaleid: koduleht, Facebook, Twitter, blogid, YouTube jne. Eesti parteidest kõige laiem on Reformierakonna ampluaa, kes on näinud vaeva selle nimel, et olla esindatud ka Pinterestis, Vimeos ja Instagramis, kuigi potentsiaalsete valijate hulk, kes neid lehekülgi kasutab, on minimaalne. Ilmselt kattub see aga Reformierakonna nooremapoolsete toetajate eelistustega.
Veebiväljundite võrdluse kaudu on võimalik üsna hõlpsasti tuvastada, milliste valijagruppide toetusele parteid loodavad. Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kõige uuema malli järgi loodud veebilehed viitavad, et nende valija on tehnoloogiateadlik. IRL hoiab samas pisut konservatiivsemat joont, pakkudes valijale veebilehte, mille kujundus on viis-kuus aastat ajast maas. Keskerakond näib aga üldse käega löönud olevat, mille tunnistuseks on ajast ja arust kujundusega portaal ja vähemalt kolm konkureerivat Facebooki lehte, milledest ühtegi piisava regulaarsusega värske infoga ei täiendata.
Mis on erinevate suhtluskanalite funktsioon? Peeter Marvet on lahterdanud need nii: Facebook on pigem erakondliku meie-ühtsustunde loomiseks, blogides keskendutakse seadusloomeprotsesside telgitagustele ning kodulehed annavad teada, et meil käib parasjagu kampaania. KOV-valimiste kontekstis võib siiski öelda, et kõige aktiivsem kampaaniategevus on kolinud Facebooki keskkonda, kus tutvustatakse parteide esinumbreid erinevate piirkondade lõikes, näidatakse ennast võimalikult sportliku ja elujõulisena, rõhutatakse partei kordaminekuid aeg-ajalt konkurente nöökides ning kõige selle sekka on pikitud galeriid suvepäevadest või suurematest üritustest.
Kõige enam fänne - 4210 - on kogunud Reformierakonna Facebooki leht, ometi pole võimuparteil ilmselt põhjust selle saavutuse üle suurt uhkust tunda, sest tulevaste valimiste meedianägu Eerik-Niiles Kross on vaevalt mõne kuuga suutnud koguda Facebookis rohkem fänne kui kaks populaarsemat erakonda kokku (SDE ja Reformierakonna toetusnumber on u 6100 vs Krossi 7464 laiki). Samas tempos jätkates on ilmselt päevade küsimus, kui Krossi fännibaas ületab arvult kõigi Eesti erakondade oma.
Krossi edu valemiks võib pidada action'ist pakatavat kampaaniat, mille kohta kõige värskemat infot pakub justnimelt tema Facebooki leht. Isikupõhised sotsiaalmeediakanalid on Eesti poliitikute jaoks veel tundmatu maa. Kui jätta välja meie president, siis pole ükski teine poliitik Zuckerbergi impeeriumis suutnud üle tuhande fänni koguda.
Kui vaadata kõige rohkem populaarsust kogunud postitusi, siis Reformierakonnal on nendeks pigem parteivälised teadaanded nagu „Uhke Eesti korvpalli üle" ja „Uhke Eesti iseseisvuse üle", mis annab tunnistust nende reklaamlause paindlikkusest. Samas kahvatub see tulemus Krossi populaarsemate postituste kõrval. Näiteks linnavalitsuse eest teisaldatud valimisplakat kogus 1416 laiki ja seda jagati 1901 korda. Hilisemad fotod munitsipaalpolitsei väärtegudest, kohtumäärusest ja loomulikult valimiskampaania kullafondi minev droonivideo on samuti sotsiaalmeedias viraalseks muutunud.
Kross on kahtlemata oma kampaania eelnevalt hoolikalt läbi mõelnud, kogudes hetkel küll plusspunkte ärplemise eest, kuid samas jõuavad nüüd ka tema sisulised sõnumid laiema auditooriumini. Marveti üks soove oli, et erakonnad kasutaksid sotsiaalmeediat valijaga dialoogi astumiseks. Sellest vaatevinklist vaadatuna on kõik parteid läbi kukkunud, st sisulised arutelud toimuvad parteiliikmete seinal, mitte erakonna Facebooki lehel. Ka Krossi postituste kommentaarium keskendub verbaalsele laikimisele, ehkki neist aktsioonidest sisulises plaanis rääkimine pole õnnestunud ka kampaania autoril enesel, kes siiani täpset arvutuskäiku, mis igalt perelt 1000 eurot röövib, esitada pole suutnud.
Sotsiaalmeedia odavuse ja laia leviku tõttu võiks eeldada, et kohalikud valimisliidud on oma propagandaprogrammi just sinna kanalisse suunanud. Tugevatest arvamusliidritest pungil Vaba Isamaaline Kodanik ongi rõhunud arvamusartiklite linkimisele, mis samas sisukat arutelu pole tekitada suutnud. Vahemärkusena võib öelda, et peibutuspartluse asemel saab oma erakonda toetada ka sõna ja mõttega, nagu seda on edukalt tõestamas Andres Herkel. Tartus loodud Vabakunna seinal on seni keskendutud pigem valimisliidu kui poliitika ühe osalusvormi legitimiseerimisele, postitades lõike artiklitest, milles valimisliidud nähtusena on positiivset äramärkimist leidnud.
Visuaalidel ja lööklausetel põhineva kampaania kõrgaeg on nüüdseks läbi. Kui erakonnad soovivad rääkida sisust, siis tuleks kaaluda senise turvalise Facebooki lehe kontseptsioonist loobumist ja visata õhku rohkem teravaid küsimusi. Sisuka poliitdiskussiooni otsijatele soovitan endiselt külastada Kaja Kallase blogi, kes on peibutuspartide küsimust oma viimatises postituses suutnud mitmekülgsemalt vaadata, kui kohalikud meediaväljaanded kokku.
