VALIMISREKLAAM TALLINNAS Foto: Arno Mikkor

See pole isegi mitte Eesti poliitika homne päev, vaid nii mõnigi nimetatutest hoiab hetkel ministritooli või juhib suuremat erakonda. Noortekogude esimene lend on oma „poliitilised õpingud“ lõpetanud ja asunud tegudele. Aga kas valitud haridustee osutus õigeks?

Seda küsimust sunnib esitama nädalavahetusel korraldatud noorpoliitikute vestlusring, mis pani minu peas idanema mitu mõtet. Nüüdseks on esimesest lennust saanud eeskujud kõigile järgnevatele, kes noortekogust algavat kadalippu pole veel lõpuni käinud. Vestlusringis osalenud Keskerakonna noortekogu aseesimees Vladimir Svet ütles väga konkreetselt: „Need inimesed on tegijad.“ Tegijad? Mismõttes tegijad? - tekitas Sveti vastus minus ohtralt küsimusi.

Kui jätta kõrvale kõrge ametipositsioon, mis tublimatel esimese lennu lõpetajatel nüüdseks kätte võidetud, siis ei suuda ma rohkem argumente Sveti väite tõestuseks tuua. Ja sellegi argumendiga ei taha ma päriselt nõustuda, sest sotsiaalministriks või erakonna peasekretäriks saamisel ei ole konkurentsisõel sama tihe kui erasektoris, kus juhipositsiooni saavutanutele võib tõepoolest alt ülesse vaadata. Miks osutus justiitsministri kohale valituks mees, kes pole lõpetanud veel oma õigusalaseid magistriõpinguid? Või kas ainus Reformierakonna vangerduse põhjus, mille käigus endise sotsiaalministri Hanno Pevkuri haldusala vahetus, ei seisnenud mitte selles, et pädevaid kandidaate justiitsministri kohale polnud parteis piisavalt palju ja neil vähestelgi olid käed seotud (Maruste asemel oleks Riigikogusse asendusliikmene pääsenud näiteks nüüdseks Reformierakonna musta nimekirja tipus olev Silver Meikar)?

Samas, ühes väga rangelt piiritletud seltskonnas on tegu tõeliste tegijatega. Selleks seltskonnaks on loomulikult koduerakond.

Selleks, et teenida välja tiitel „tegija“, tuleb partei hierarhias samm-sammult ülespoole liikuda: juhid kohalikku noorteklubi, tõused noortekogu juhatusse, kandideerid esimeheks, aitad kaasa valimistel, seejärel tulevad suuremad väljakutsed erakonna sees või mõnes väiksemas omavalitsuses – endine reforminoor Martin Kukk on hetkel erakonna peasekretär, Keskerakond pakub edukatele noortele linnaosavanema positsiooni jne. Loomulikult tuleb kõigile ametipositsioonide pääsemiseks ka ise vaeva näha, nii rõhutab Svet Toobali rolli edukates valimiskampaaniates. Nendest saavutustest aga olulisem on õige maailmavaate ja mõtteviisi omandamine.

Ometi võib öelda, et poliitikas on mõtteviis alati esiteks ideoloogiline mõiste, st liberaalid hindavad ettevõtlikkust ja sotsid hoolivust. Teisalt, kui öeldakse, et keegi on omandanud parteis õige mõtteviisi, siis tähendab see soleerimise asemel turvalist partei põhiliini järgimist. Noorpoliitikutelt ei oodata vastust küsimusele, mida teha teisiti, st paremini. Kuigi noortekogud on loetud kordadel poliitilistes küsimustes emaparteiga vastuollu sattunud, siis üldiselt on säärane isetegevus taunitav.

Siia on vähemalt minu jaoks koer maetud: isegi need noortekogu kogemusega poliitikud, kes on oma renomee suutnud puhtana hoida, julgevad harva nõuda värskust ja uusi mõtteid erakonna sees. Väljapoole ei paista erakonnad piisavalt arenguvõimeliste organisatsioonidena. Noorte liidritena tulevad mul pigem pähe Väitlusseltsi või Noored Kooli osalised – nendesse organisatsioonidesse kuulumist peetakse mõtlevate noorte seas cool'iks. Küsimus on, kas parteide noortekogude mainet saab ka sääraseks kujundada?

Ehk on ka teisel poolel – antud juhul noorpoliitikutel – õigus, kui nad ütlevad, et partei noortekogu on meedia kallutatud tähelepanu tõttu üks raskemaid keskkondi selleks, et tõusta tegijaks. Noored, kes on otsustanud poliitikasse astuda, saavad negatiivset tagasisidet nii koolist kui ka kodust. Samas rütmis tümitatakse neid edasi ajakirjanduses, kus ületatakse meediakünnis peamiselt mõne kontrolli alt väljunud peo või ohjeldamatu küberruumi risustamise tõttu. Loomulikult ei tohi eksimuste ees silma kinni pigistada, aga tõrjudes väärt noored negatiivse mainekujundusega poliitikast eemale, teeb meedia ühiskonnale karuteene. 

Ma pean tunnistama, et ka mina läksin sellele vestlusringile vastu üleolevana – ah, teie olete siis kuradile käe andnud, kuid mina ei kavatsegi mitte. Kuigi paaril korral suutsid noored oma jutuga tõepoolest esimest lendu imiteerida, siis üldpilt jäi mulle vähemalt hetkel veel positiivne. Säilinud on isemõtlemisvõime ja kriitikameel (ka omade suhtes), kadunud polnud nooruslik julgus ega ka teotahe. Mitte broiler, vaid ikkagi inimene! Sellele vaatamata näris mind kahtluseuss, et need on teistsugused noored, kelle lapsepõlv ei möödunud Sex Pistolsi saatel „Easy Riderit“ vaadates.

Endiselt on mul hirm, et ka teise ja kolmanda lennu grupipildil pole ühtegi Juku-Kallet, kelle õpingud on üksnes paari heatahtliku papi kaasabil finišisirgele jõudnud. Liberalismi Akadeemia jt säärased organisatsioonid toimivad ilmselt teisiti, isoleerides ohtliku elemendi, et ta seejärel sujuvalt kõrvaldada. Karvased ja sulelised, kes tahavad poliitikasse siseneda, peavad seda ikka tegema kõrvaluksest, kas siis mõne valimisliidu kaudu või teadlikult klouni rolli etendades.

Sellega ei nõua ma mitte punkarikvoodi kehtestamist, vaid poliitikuid stigmatiseeriva mõtteviisi muutust. Seda nii meedias, hariduses kui ka sõpruskondades. Eriti nende suhtes, kes alles astuvad poliitikasse, sest hetkel taastoodab pidev halvustamine ühte tüüpi poliitikuid. Vladimir Svet tõi vestluse käigus välja ka teise paradoksi: „Rahvas soovib, et poliitikas oleks rohkem maailmaparandajaid, sest kõik poliitikud on teatavasti karjeristid. Kui aga mõni maailmaparandaja poliitikasse siseneb, tembeldatakse temagi automaatselt karjeristiks.“ Millises vanuses leidub maailmaparandajaid kõige rohkem? Just, noorte hulgas. Kui aga neile vähestele julgetele, kes otsustavad poliitikasse astuda, koheselt broileri ja pidalitõbise sildid külge kleebitakse, saamegi noortekogudest lendude viisi Toobaleid ja Pallinguid, kelle peamiseks tugevuseks on paks nahk.
Ilmselt tuleb lahenduse suunas töötada kõigil osapooltel. Erakonna noortekogu võiks senisest enam olla koht, kus noored saaksid esitada kõrgelennulisi, kuigi olemuselt ehk pisut naiivseid ideid, õppides nõnda taas unistama.

Teisalt peab ka üleüldine suhtumine ühiskonnas poliitikasse muutuma. Kui minu vanaema hoiatab mind poliitikaga tegelemise eest ja sarnaseid signaale tuleb ka teistest ringkondadest, siis on see pisut paranoiline. Poliitikast räägitakse liiga palju ja liiga igavalt – alustuseks vaja oleks žanrivahetust, mis laseks poliitikumaski tagant paista reaalsel inimesel. Mind küll huvitab, milline on Ene Ergma lemmik TEDx-video või mis inspireerib meie peaministrit.