Peatunud kristliku kunsti allikatel, rääkis esineja katoliku kunsti ülesandest kajastada ideed, mille vahendajaks on maalija. Kloostrite juures on tegutsenud ikoonimaalijad, kelle tööde puhul pole sageli teada autorite nimesidki.

Oli kunstnikke, kes kannatasid repressioonide all, kaitstes oma veendumusi. Juttu oli Bütsantsi kunstist, kus hoogsalt arenes ikoonimaaling. Juba keskajal hakkasid ilmalik ja kiriklik temaatika segunema, maalide süžeed muutusid vabamaks.

Vanavene ikoonimaalimise traditsioonid ulatuvad aegade hämarusse. Ka Eesti aladel, peamiselt küll Peipsi õigeusuliste juures, on maalikunst oma jälje jätnud. Esineja tõi näitena legendaarse ikoonimeistri Gavriil Frolovi (1854-1930), kes elas ja töötas Raja tänavküla endises kool-kloostris, kellel oli kindlasti oma mõju sealsete vanausuliste vaimuharimisele.

Peaaegu poolteist tundi kestnud loeng avas mitme erineva nurga alt teema, millega siinsed inimesed on vast vähe kokku puutunud.