Vallaarhitekt: Rapla vajaks linna keskele üht moodsat arhitektuurilahendust

Kaua aastaid Soomes ja Kanadas töötanud vallaarhitekti Piret Kivi sõnul pole Raplas hetkel ainsatki head moodsa arhitektuuri näidet, kuid vaimusilmas näeb ta seda sündimas kultuurikeskuse hoone, Elioni maja ning nende siseõue ühendamise sümbioosis.

„Selles suures hoones võiksid paikneda koos praegune kultuurikeskus, laste muusikakool, teatrija muusikastuudiod, huvikoolid, Tõnu Susi Stuudio ja mis veel. Ta võiks maksimumprogrammi rakendades moodustada ühtse mõnusa terviku."

Elioni majale saaks Pireti kinnitusel ehitada peale kolmanda korruse, kui vaja. Tingimata tuleks luua kunstigaleriid, seminariruumid. Siseõuele võiks ehitada peale kõrge klaaskatuse, midagi aatriumilaadset. Oleks lahendatud ka talvine lumeprobleem.

 „Holliwuudi platsi poole võiks põnevalt välja ehitada, seal ei pea olema monotoonne sirge sein. Tekitada sinna välilava näiteks," kirjeldab arhitekt.

 „Vaata, kui lihtne on neil linnadel oma identiteediga mängida, kellel on ajaloost säilinud mõni linnus või lossivare. Haapsalu, Kuressaare, Rakvere, Paide. Isegi Pärnu. Teisest küljest on see nende lõks, kuhu on lihtne kinni joosta. Tuleks rohkem otsida ja leida Rapla tugevad küljed üles. Küsida endalt, mis on siin parem kui mujal?

Kuigi Vigala jõgi, mis Raplast läbi voolab, ei ole siin nii veerohke kui mõnes muus paigas, tuleks tema korrashoiuga ikkagi rohkem tegeleda," toob ta näite.

Ka jõepromenaadi kõrval asuvat kahe torniga kirikut võiks linn arhitekti soovitusel rohkem väärtustada ja esile tuua.

Mitte ehitada niivõrd uusi objekte, kui kujundada olemasolevate ümber uusi sündmusi. „Igal pool pole vaja teha puupäevi ja vigursaagimise üritusi. Las need, kes neid enne tegid, teevad neid edasi, meie tehkem midagi muud. Raplas on kultuur kõrgel järjel, siin võiks olla rohkem üle Eesti kultuurifestivale. Mida kõik teavad ja kuhu tahetakse võistlema tulla."

Rapla jalakäijate linnaks?

Rapla Kirikumuusika Festival on Pireti kinnitusel oma kõrghetke üle elanud, laiali lagunenud ja suure eesmärgi veidike kaotanud. „Ta on maakonna kirikutes ja otsapidi Tallinnas omadega. Tuleks rohkem Raplakeskseks tagasi muutuda."

Üks tähtis sündmus leiab aset eeloleval sügisel, mil põhjamaade ministeeriumide toel korraldatavale arhitektuuribiennaalile Tallinnas kutsutakse arhitekte igast maailma nurgast.

Üks viie päeva pikkune töötoa programm on planeeritud Raplasse, et koos arutada, mida linn peaks tegema endise Rapla KEKi haldushoonega, omapärase nõukogudeaegse arhitektuuri jäänukiga. „Tegelikult peaks seda arutelu tervele Raplale laiendama. Mõtelge, kui palju saaks linn tasuta ideid," seletab Piret õhinal.

Suvisel ajal võiks Raplas olla rohkem orvakesi ja nišše pinkidega, kus jalakäijad saaksid istuda.

 „Pool Raplamaad koosneb ju paest, seda paemotiivi võiks linnapildis julgemalt väljendada. Ma ei taha öelda, et ehitame Tallinna maantee paekivimüüre täis, aga siinseal nüanssidena võiks vihjeid sellele ürgsele materjalile julgelt lisada," nendib ta.

Viimasel ajal on Rapla kui tõmbekeskuse staatusest aru saama hakatud, kuid seda kasutatakse nõrgalt ära. „Siia sõidab nädalavahetusel ostlema ja ei tea mida veel tegema N hulk inimesi. Suured massid. Ainuke viga, et seda „muud" ei ole neil siin teha, kuna seda ei pakuta. Autosid on linnapildis liiga palju, neid peaks hakkama kahele tasapinnale paigutama.

Maa alla, selle niinimetatud Holliwuudi platsi alla. Siis oleks linnaruum jalakäijate päralt."

Arhitektuuri kandku järjepidevus

Tänavapildi harmoniseerimise nimel peaks Pireti hinnangul rohkem ettekirjutusi tegema eramute rajajatele. Kuni selleni välja, et krundil asuvad hooned moodustaksid ühtse ansambli. „Põhjamaades näidatakse isegi hoone asukoht planeeringuga ära, et majad tänavast ühel kaugusel oleksid. Lisatakse soovituslikud fassaadi viimistlusmaterjalid, ühtsust rõhutavate detailide kordamise soovitused ja muu."

Kõige enam riivab arhitekti silma katusekalletega möödapanek. „Viilkatusega majad seisavad kenasti reas ja siis äkki tulevad järsku pultkatustega kuurid.

Linn peaks ideaalis olema nagu pärlikee, mis koosneb küll erinevatest pärlitest, aga nad koos tekitavad harmoonia. Selleks tuleb väga kaua otsida sobivaid pärleid, juhuslikult selline kee ei teki.

See on kullassepa pika vaevalise töö vili. Ruumi harmoonia loob inimeste harmoonia."

Pireti sõnul on tööstusalasid Rapla ümbruses küllaldaselt, ometi tikuvad paljud uued tööstusettevõtted oma asukohta ikkagi kõigepealt rohealadele tahtma. „Tiitsu karjääris ja raudteejaama juures kanalisatsiooni-, vee- ja gaasitrassid jooksevad. Ühenda ära ja hakka tootma. Mina räägin neile, et tulge, siin on üldplaneeringuga tööstusalad olemas. Ja olen veel tagatipuks paha ka, et ei soosi rohealale tööstuse loomist."

Soomest Kanadasse elama asudes tegi Piret Kivi ära oma teise magistrikraadi.

Õppis selleks kolm aastat peaaegu iga päev keeltekoolis prantsuse keelt, mida ta enne üldse ei osanud. Nägi kohutavalt vaeva, nagu ta ise ütleb. Aga keele sai selgeks ja stuudiumi läbitud.

 „Tagantjärele sain alles aru, kui palju loeb Põhja-Ameerika mandril mõne sealse ülikooli diplom.

Mul oli tollal suur unistus UNESCO liinis Pariisi või mõnda teise suurlinna tööle minna. Sinna niisama lihtsalt ei saa. Peab olema ropult õnne või suured tutvused," ohkab ta.

Unistus küll ei täitunud, kuid Piret töötas edaspidi prantsuskeelses keskkonnas ja nägi Montreali arhitektuuri köögipoolt päris põhjalikult.

 „Seal on mastaabid teised. Arhitektuursed visioonid pannakse paika pikaajalised ega ole nii poliitikast mõjutatud kui meil. Parteid peaks kirjutama alla leppele, et ükskõik, kes võimule vahetub, jätkab arhitektuurseid tegevusi ja suundi, mida eelmised on alustanud. Aitab sellest Põhjakonna sabaga pühkimisest!

Eestis on asjad liiga keeruliseks aetud," pahvatab ta. „Seal suurlinnades on meie rahvaarv mõne linnaosa inimeste arv. Kvartali! Kogusin palju asjalikke teadmisi, aga siin ma neist rääkida ei saa. Kedagi see eriti ei huvita," ütleb ta nukralt.

Arhitektuuri õppima läks Piret kunagi Eesti koondises korvpalli mängides. Mööda suure Nõukogude Liidu linnu reisides vaatas tema vabal ajal vanasid linnu ja kloostreid. „Ma sain arhitektuurist ja arhitektuurse ruumi kujundamisest sellise elamuse, et pidin ise käed külge panema," tunnistab ta.

Mehena on Pireti sõnul arhitekt kindlasti kergem olla kui naisena, ehkki tipparhitekte on ka õrnema soo hulgast võrsunud küllaldaselt. „Lihtsam on pühenduda, olla veenvam ja ehitamine on ka meestel rohkem käpas. Ehkki ma ennemalt ehitasin ka ise kõik, mis mul vaja oli," hakkab ta naerma.