„Noor tüdruk oli isegi ühte ruumi luku taha jäänud. Hetkel asub seal kool ja alustati mõisahoone renoveerimist. Seal on ka tuntud Hirvepark, kus asuvad kolmteist veskikivi ja kui mõni neist puruneb tulevat mõisaproua mõisahoonesse kummitama. See on mõisahoonega seoses. Ma ei tea, kas on tõsi, ülemisel korrusel olevat olnud piinakamber ja kas mõisahärra tappis mõisaproua ära, kuid kummituslikke asju on seal juhtunud. Mõisaproua ja härra olid olnud õelad. Mõisahoone taga on mõisapark, mõisapargi ääres jõest paarkümmend meetrit eemal asub nende isiklik surnuaed - Üexküllide surnuaed. Seal lähistel on ka kabel, kus juttude kohaselt kummitab. Mõisapargis on ka tiigid. Ühes mõisapargi küljes asub Näljamüür, mille ehitasid mõisahärra orjad," kirjutab ta põneva lookese.

Kui palju on selles tõtt?

Saime Vigala-Põhikoolist vastuse:

„Üleval olevas jutus on muidugi tõeseid elemente ka. Kõige täpsemalt kirjeldab 13 veskikivi ja kummitavat mõisaprouat  J.M. Eisen oma muistendites (J. M. Eisen. Esivanemate varandus. Sinisukk, 2000.) 

Näljamüüri ei ole ehitanud mitte orjad, küll aga talupojad, kes said müüri ehitamise eest tasuks vilja. Kivid müüri ehitamise jaoks tuli tuua umbes 30km kauguselt, sest Vigala on väga kividevaene kant.  Nimi Näljamüür tuli sellest, et ehitamise ajal oli nälg ning mõisnik ei tahtnud talupoegadele niisama vilja anda, vaid tasuks töö eest.

Kummituslugusid teavad rääkida omadest kogemustes vanemad töötajad ja ka need, kes kunagi mõisas korteris on olnud. Viimane suurem kummituslugude rääkimine toimus meil viimati 14.veebruari õhtul, kui toimus sõbraöö ja lapsed said koolimajja ööbima jääda. Kahjuks peab tõdema, et peale viimast suurt remonti (2009-2010) on kummitused meid väga harva külastanud," selgitas koolipere.

Niisiis on ülemises lookeses nii tõde kui ka ebatõde, kuid kõige olulisema kohta siiski luisatud ei ole - selles majas on kohatud kummitusi. Kes usuvad, need usuvad."