Pilt on illustreeriv. Foto: Marko Mumm

Kadri-Anna, kes on praegu Tallinna tervishoiu kõrgkooli hoolduse eriala esimese aasta tudeng, sattus vabatahtlikuks päästjaks oma õe kutsel. Tegevus hakkas talle aga nii väga meeldima, et tollal 18-aastane tüdruk otsustas seda ala ka õppima minna ja omandas päästeteenistuja kutse, kuid pole sel alal palga eest töötanud.

Nimelt tõdeb Kadri-Anna, et vabatahtlikuna on see tegevus hoopis köitvam. „Saan aidata, kasulik olla, teha seda heast tahtest, mitte kohustusena," selgitab ta. „Heaks küljeks on ka väga huvitavad ja kasulikud koolitused, samuti tutvused: seal kohtusin ka oma elukaaslase ja peatselt sündiva lapse isaga."

Ohtudest tuleb ise hoiduda

Kadri-Anna ülesannete hulka kuulub ka kutsetele reageerimine. Teade, et abi on vaja, tuleb vabatahtlikele päästjatele sõnumina. Seejärel korraldatakse, kes ja millal koguneb. Tavalisest päästest erinebki nende töö lisaks väiksematele õigustele ka selle poolest, et kutselised peavad olema oma vahetuse ajal staabis ja saavad selle eest ka palka. Vabatahtlikud on aga kodus ja teevad kõike tasuta.

Neiu esimesel päästeaktsioonil oli tegemist metsatulekahjuga, mis on suuremale osale vabatahtlikest ka kõige põnevam valdkond. Eriline oli ka see, et operatsioon toimus öösel. Samas sai Kadri-Anna seal oma ristsed, kuna kustutas tulekahjut liialt kaua ning hommikul oli tal kergekujuline vingumürgitus. Seega ohtusid vabatahtliku päästja töös leidub, kuid tuleb ise osata neist hoiduda, nendib ta.

Vabatahtlikud on abiks ka inimeste otsimisel, kus Kadri-Anna ülesandeks on harilikult ahelikus kõndimine ja metsa läbivaatamine. Samuti lahendavad päästjad õlireostuse või liigveeprobleeme. „Reostustel kellu käes põlvitades mõtlen aga kogu aeg, et kes midagi sellist teha suutis," lausub ta.

Loe vapra neiu tegemistest lähemalt Üliõpilaslehest.