Vastab vilistlane Reelika Steindl (Kool)
Esimesena meenuvad mulle minu ema ja isa, kodukoht, lapsepölv ja kooliaeg. Ja muidugi kaunis Puurmani loss ja lossipark. Kui suvel perega „Unustatud mõisate" raames lossi taas imetlemas käisime, ei suutnud mu siis veel seitsmeaastane tütar esialgu kuidagi sellest aru saada, et just selles koolis emme käiski: „Emme, see ei ole ju mingi koolimaja, see on ju loss..." Alles pärast klassiruumide külastust jäi tütar uskuma, et see loss on tõepoolest koolimaja.
Ja muidugi tuleb meelde ka puhkus, sest veedame kõik pikemad vaheajad minu vanematekodus Puurmanis. Ja ootame seda puhkust alati väga. Mulle on väga tähtis, et mu lapsed ja abikaasa tunneksid minu kodukohta.
2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest.
Elan juba pikemat aega Münchenis. Olen abielus ja meie peres kasvab kaks tütart: Helina sai just 8 ja Marilen on 1,5 aastane. Momendil olen veel viimaseid nädalaid lapsepuhkusel.
Märtsist lähen taas tööle. Lõpetasin Müncheni ülikooli psühholoogia erialal ning töötan eelkooliealiste laste (beebist lasteaia lõpuni) tugi- ja arengukeskuses lastepsühholoogina.
3. Kuidas võib olla Sinu tööst kasu oma koduvalla inimestele?
Minu tööst ilmselt pole koduvallale mingit kasu. Kui siis ehk mõnikord sellest, et elan ja töötan välismaal ja mul on võimalik nii Eestit kui ka oma kodukanti teistele inimestele tutvustada.
Väike kasu koduvallale on ehk meie Puurmanis veedetud puhkustes, kus me kõike kohalikku konsumeerime ja kultuuriüritusi külastame.
Reelika Steindl (Kool)
35. lend
