Puurmani vallaga on tihedalt seotud ka minu lapsepõlv, mil enamuse suvepuhkustest veetsin maal vanavanemate kodus Pikknurmes. Tartus käisin vaid koolis. Selline võimalus kõrvutada looduslähedust ja tegutsemisvabadust paneelmaja eluga on kujundanud ilmselt minu teadlikud valikud, mille tagajärjel olen leidnud endale ja oma perekonnale alalise elukoha Puurmani vallas.

Võttes kokku eelkirjutatu võin sirge seljaga öelda, et Puurmani vald on kaudselt andnud mulle kõik, mis mul olemas on: lapsepõlve, armastuse, sõbrad kogu eluks, kodu, pere, positiivse mõtlemise ja tegutsemistahte - paremat ei saagi tahta!

2. Millega praegu tegeled? Räägi oma perest.

Praegu töötan Kaitseliidu Jõgeva Maleva väljaõppsektsioonis instruktor-koolitajana. Peamisteks ülesanneteks on vabatahtlikele kaitseliitlaste sõjalise väljaõppe planeerimine, korraldamine ja läbiviimine.

Olude sunnil täidan hetkel ajutiselt ka maleva tagalaülema ülesandeid.

Abiellusin põlise Puurmani elaniku Karinega 5 aastat tagasi, kuid koos oleme elanud enam kui poole jagu kauem. Peres kasvab kolm last: Mari Liis, Siim ja Sander. Kõige vanem Mari Liis on jõudmas koolimineku ikka ja noorim poeg on hammaste tulekuga hädas. Ka pikemates plaanides oleme sidunud elu pigem Puurmani vallaga. Lapsed on paigutatud nimelisse lasteaeda ning kooliteed alustatakse järeltulijate poolt samuti kohalikus põhikoolis. Loodetavasti on keskkooli ajal lastel häid valikuid rohkem.

3. Kuidas võib olla Sinu tööst kasu oma koduvalla inimestele?

Loodan väga, et ei teki olukorda, kus peaksin reaalselt täitma Eestis ülesandeid, milleks valmistun! Siiski on minu töös palju kasulikku, mida teen igapäevaselt koduvalla heaks. Olen igapäevaselt abiks vabatahtliku jõu organiseerimisel koduvallas. Kaitseliit ja selle eriorganisatsioonid on paistnud senini abiosutajatena silma eelkõige kriisisituatsioonides (eksinud inimeste otsimine, metsatulekahjude kustutamine, korra tagamine, sõjaline sekkumine jne). Kui elu kulgeb argist rada pidi, siis ei mõelda tavaliselt kõrvalise abi vajalikkusele. Meie organisatsioon tegeleb aga peamiselt kriisiaegse väljaõppega, et vältida olukorda, kus valitseb teadmatus ja segadus. Näitena võin paisata õhku küsimuse, mida teeksite Teie, kui elektrikatkestus kestab enam kui kaks nädalat? Mida teeksite, kui eksite seenel või marjul käies metsa? Need elementaarsed probleemid võivad laheneda minu töö tulemusena ja ma väga loodan, et üha rohkem noori mehi soovivad vastuseid saada vähemalt eelmainitud küsimustele ja anda panus ühiskonna turvalisemaks muutmisesse.

Risto Siil, Puurmani Gümnaasiumi vilistlane aastast 2000