Velise vägilased: Georg Lurichi trikid ja vägiteod
Mu isa ja Nurmsalu Sass alias Normuse Aleksander olid väga head sõbrad. Sõpruse tingis see, et mõlemad olid omal ajal head jahimehed. Nii juhtus tihti, et Sass Velise poest tulles ikka meilt läbi astus ja pole raske arvata, mis teema siis jutuajamises valdavaks sai. Nende kahe külamehe auks tuleb öelda, et valdavaks ei olnud ainult jahimehejutud, vaid teemad olid võrdlemisi globaalset laadi. Mäletan, et väga palju räägiti Hitlerist ja Stalinist. Noore poisina kuulasin, kõrv kikkis, lood olid väga põnevad, aga kui jõuti oma jahikoerte kiitmiseni, siis enam midagi kuulata polnud, hundijalavesi oli oma töö teinud. Aga meeste kiituseks tuleb öelda jällegi seda, et üksteise koera maha ei tehtud: asi oli ikka nii, et kui ühe koer oli parem, siis teine oli veel parem. Vahel tekkis tunne, et kuidas need kõige paremad hagijad just Velisel elavad.
Ükskord aga juhtus niisugune lugu, et mehed hakkasid Velise meest Georg Lurichit kiitma. Olin siis juba poisihakatis, kes maailma elust natuke juba taipas ja selline võhiklikkus tegi mind päris pahaseks. Kargasin teisest toast välja ja valgustasin mehi, et Georg Lurich ei ole teps mitte Velise mees, vaid ta on sündinud Väike-Maarjas. Isa vaatas mulle võrdlemisi kaastundliku näoga otsa, nagu ta ikka tegi sel puhul, kui keegi eriti rumalat juttu ajas. Sass oli hea südamega mees ja seletas mulle asja lahti. Mida ta täpselt rääkis, see on ununenud, aga uurides praegu Velise mõisa suguvõsasid, võib aimata, millest jutt käis.
Uurisin Väike-Maarja koolilaste uurimistööd ja avastasin sealt vasturääkivusi. Nende uurimuse järgi on Ado Luri läinud Nõmme mõisa Väike-Maarja kihelkonda Virumaal juba 1850-ndate lõpul ja Jüri (Georg) tema järel. Minu andmed ütlevad, et Ado läks 1865, vend aasta hiljem 1866. Tol ajal mindi, aga Velise-meesteks jäädi ikka, seda enam, et Luuridest Velise lausa kihas.
Kui me 1.detsembril Märjamaa raamatukogus arutasime Velise vägilastele mälestusmärgi püstitamist, siis Jüri Kusmin küsis mu käest: "Tiit, ütle nüüd ausalt, kas sina oled peale minu ainuke, kes tahab Georg Lurichile mälestusmärki panna?“
Vastasin talle täiesti ausalt, sest oli tunda, et Jüri oli lapsepõlves Georg Lurichi põlvnemise kohta sama kasvatuse saanud: ,,Tead, Jüri, mina tahan mälestusmärki panna Maria Loorbergile, aga see Georg, kurivaim, jääb tee peale ette.“
Siis aga hakkas mind kummitama, kuivõrd Georg Lurich on ikka praegu Velise mees? Tuleb Jüri Kusminile au anda, et Wikipedias on ta ära toonud Lurichi vanemate Velise päritolu. Viimases entsüklopeedias sellest enam juttu pole ja vaevalt, et ka kõige uuemas sellest juttu tuleb. Hiljuti käisin ühe Velise päritolu naistuttava juures ja ta abikaasa sõnad olid täpselt samad, mis mina väikese poisina välja ütlesin. Proovi sa siis mälestusmärgi jaoks korjandust teha! Proovi sa noorematele selgeks teha, et Lurich oli Velise mees.
Nüüd võtsin kätte ja tegin väikese uurimuse, kas Georg on Velise või Väike-Maarja mees. Leidsin, et esimesed 11 aastat oli ta raudselt Väike-Maarja mees. Puuduseks see, et ta seal ühtegi päeva koolis ei käinud. Kool määrab päritolu seisukohalt juba päris palju. Järgnesid õpingud reaalkoolis ja sidemed Väike-Maarjaga olid suviti, kui ta vanemate juures käis. Siis sai Lurichist maailmakodanik, järgnes üle-eestiline turnee, kus ta põikas ka sünnikohta sisse.
Edasi hakkavad järgnema sündmused, mis teda rohkem Velise kui Väike-Maarja meheks teevad. 1901 sureb Lurichi ema ja kaks aastat hiljem isa. Nüüd n Georg igal vabal hetkel Velisel onupoja Hansu juures. Käivad kalal, käib hirmus pommitõstmine ja kangisikutamine.
Nüüd aga sellest, mis Georgist Velise mehe teeb, kuigi 100 protsendilise kindlusega seda lugu võtta ei saa. Aga võimatu see ei ole. Olen ikka olnud seda meelt, et oma osa 1905.aasta sündmuste käivitavaks jõuks oli piiritusel ja kuna igal mehel oli oma arusaam vabadusest, siis läks kõik nagu läks. Selge see, et oli karskeid mehi, kes viinavaatidel punnid eest ära lõid, aga saab ka rääkida teistest meestest, kes märjukest lausa jää pealt limpsisid.
Me võime rääkida vihast 700aastase orjapõlve vastu, mis tingis selle, et parun Budbergi poega lasti köiega seotult ree järel joosta, aga et teda uriiniga kasteti, selle põhjust tuleb ikka viinast otsida. Muide, räägitakse, et poiss polevat mitte kedagi üles andnud – tapatalgud oleksid veelgi võikamad olnud.
Mina usun, et eeltoodud teguviis tingiski karistussalkade sellise julmuse.
Mis aga müstiliseks jäi, oli parun Budbergi tapmine. Ludvig Mei raamatu „Tagaaetav“ alusel tundub, et Georg Lurich organiseeris selleks neli linnameest.
Kaks olevat kohalikud olnud, aga mõisa kutsar neid vist ära ei tundnud. Pange tähele: Tõnis Ervini olid nad maha lasknud, Georgi onupoja Kalase Hansu majale olid tule räästasse pannud – see kõik räägib nii üht kui teist enda eest. Aga see kõik jääb saladuseks. Nii palju valitsev võim tegi, et määras Velise ja Vigala vallale kopsaka rahatrahvi kaela.
Nüüd Jaan Lembergi meenutustest.„...Nii oligi ühel ilusal päeval terve Velise kõmu täis, et tugev Luuri, nagu rahvas teda nimetas, esineb pühapäeval etenduse ja mitmesuguste trikkidega Kalase talu küünes.
Pühapäeva lõunaks oli Kalase talu õu rahvast täis. Ka meid, väikesi poisijõnglasi, oli üsna mitu meeste seas. Kes poisse tähele pani, pugesime teiste vahelt niisama küüni sisse. Kõigepealt seletas Luuri, missugustes maades ta maadlemas on käinud. Peaaegu kõigis Euroopa maades oli ta esinenud. Näitas ka hulga kuld- ja hõbemedaleid, mida ta võitude eest saanud. Muude hulgas oli ka kullaga tikitud vöö. Siis kutsus ta, kas keegi tahaks temaga maadelda või vähemalt proovida, demonstreerimaks maadlust. Mõnel teisel päeval olla ikka mõned proovinud.
Esimeseks oli näide, kuidas terve organismi musklid, kõik kui suured rotid, naha all jooksid, nii kätel kui jalgadel ja rinnal. Siis toodi küüni värav ja valiti kümme 60–77 kg raskust meest. Lurich heitis silda, värav pandi peale ja kummagi värava otsa peale astus viis meest. Nii seisis Lurich viis-kuus minutit ja kümme meest ei suutnud silda maha suruda. Külamehed imestasid, et küll võib ikka kurivaimul jõud olla, seisab kukla ja kandade peal kui look ja sirgeks ei jõua suruda.
Järgmine trikk oli pommide tõstmine. Ei mäleta enam, kuid see oli kangi moodi ja otste peal suured paksud rõngad. Kuulsin, mehed ütlesid, et olevat kümme puuda. Ühed teised pommid olid sangaga, pidid viis-kuus puuda rasked olema. Neid ta pildus õhku ja võttis õhust kinni. Üks trikk oli nii: pomm visati õhku ja kui pomm kukkuma hakkas, lõi Lurich selle rinnaga eemale. See oli jube vaadata, kuidas inimene ennast tapab. Mis siis teine inimene tal rinnaga lüüa oli!
Peale Lurichi Velisel käimist oli küla noormeestel, kus paras plats juhtus olema, rammukatsumist ja kivitõstmist. Ka Kalase talu õuel seisid alati pommid, kus siis noormehed pühapäeviti pomme tõstsid. Ka peremees Hans oli sitke pomme tõstma. Lurichil oli Velisel kaasas ka üks võimleja. Hertsog oli vist nimi, see tegi igasuguseid trikke rõngastel.“
Aga viskame veelkord küsimuse õhku: kumma kandi mees siis Lurich oli?
1912. aasta lõpul teatab Lurich Chicagost: Nüüd tahan kaks nädalat Ameerika võitlust õppida ja siis hakkan peale. Saab näha, kes üle käib, kas Rakvere mees Väike-Maarjast või mehed New Yorgist, Chicagost, Bostonist või San Franciscost....
[Bakuu postitempel 1.4.09]
Oleme kõik Bakuu linnas ja joome Welise meeste terwiste peale. Selle pildi peal näed, kudas üks Petroleumi hallikas põleb. Jõudu!
Gollt, Georg, Doktor, Schultz,Charles Normann
