VIDEO: Koolifilm 2011 parim komöödia valmis Iisakus
See on väga suur tunnustus meie väikesele koolile. Küsisin kohalike filmitegijate juhtfiguurilt Taavi Talustelt, kuidas film sündis. Nagu näete, võib hea komöödia valmida väga lühikese ajaga ja peaaegu põlve otsas. Kõige tähtsam on idee, pealehakkamine ja sära noorte tegijate silmis.
Kas tegite filmi kindla plaaniga osaleda konkursil?
Ei, me ei hakanud seda filmi tegema konkursil osalemiseks. Tegelikult soovitas filmitegemist meile eesti keele õpetaja Saale Kivi, et seda näidata Avinurme kooli õpilastele, kes meid külastama pidid tulema. Möödunud aastal ei saanud me neile oma filmi näidata tehnilistel põhjustel, olime võlgu.
Kuidas ja miks teema valisite, kas vaidlesite palju?
Esimese minutiga ei tulnud ühtegi head ideed, kuid juba kolmandal minutil saime Oliveriga ühele meelele, et teeks filmi Iisaku muistendist, sest see on ikka kultuuriga seotud ja sobis meie üritusele hästi. Mingeid konflikte otsuse langetamisel minu mäletamist mööda ei ilmnenud.
Kas stsenaarium oli valmis kirjutatud, või kujunes kõik töö käigus välja?
Kui olime teema valinud, siis panime paika stsenaariumi pidepunktid ja vormi. Nimelt juhib tegevust jutustaja, kelle vana häguse mälu järgi joonistub Iisaku asutamine vaatajate silme ette. Jutu sisu põhineb muistenditel, mida vähemalt mina olen ise kuulnud - vägilaslugu lohega ning sõja või katku üle elanud mehe lugu. Igasugused detailid, mis tegid loo naljakaks, kujunesid jutustaja improvisatsiooni käigus, mille järgi me ka natuke muutsime oma stseene.
Kes peale sinu veel loomingulisse kollektiivi kuulusid, mis ülesanded kellelgi olid?
Meie võttegruppi kuulusid Oliver Kask, kes oli stsenarist ja jutustaja, Kaspar Kärner, kes mängis peategelast Iisakit, Karen Isabel Talitee, kes mängis Iisaki kaasat, filmismõnelmomendil ja toetas meid moraalselt, Tiidu Reiska, kes mängis mitut erinevat särgiga ja särgita talunikku ning Taavi Taluste (mina), kes püüdis kõiki kamandada ja võtteid Oliveri improvisatsiooni järgi kujundada.
Kui kaua võtted kestsid, kas duubleid ka tegite?
Tegime võtteid umbkaudu 40 minutit ja seda kahel põhjusel. Esiteks toimusid võtted kirjanduse tunni arvelt, mida oli küll kaks, ja teiseks oli talv ja väljas ropult külm, mida pidi meie Iisak ilma korralike talveriieteta kannatama. Peamiselt duubeldasime jutustaja stseeni, sest nii mõnigi kord muutus ta jutt nii naljakaks, et ma ei suutnud suud pidada ja puhkesin naerma. Üldiselt ei ole ma sellega rahul, et me pidime tingimuste tõttu kiirustama, sest selle all kannatas kvaliteet.
Kuidas monteerimine toimus?
Monteerimine toimus minu sülearvutil filmi programmiga mitmete päevade jooksul, sest pidevalt oli tarvis korrigeerida filmi eredust, et tabada õiget punkti,sest mõned kaadrid jutustajast olid liigagi pimedad. Kogu visuaalne osa filmist on ikka väga minu nägemuse järgi.
Kas keegi juhendas või oli see iseseisev töö? Kas meediatunnis õpitust kasu ka oli?
Ma arvan, et me võisime Jürgen Tinalt mõnda nõuannet küsida, kuid sellega juhendamine piirdus, pigem lähtusime varem tehtud filmidest ja meedias õpitust, millest oli ikka kasu.
Mis tunne oli, kui saite teada, et olete võitnud komöödiafilmi žanris esikoha?
Imelik tunne, ma ei olnud uskunud, et meil on lootustki midagi võita, sest teiste osavõtjate filmid olid palju professionaalsemad, viimistletumad, ilusamad ja enamasti ka sügavamad. Ainuke loogiline järeldus on see, et eriti palju andekaid inimesi ei langenud nii madalale ja ei teinud komöödiat nagu meie. Seetõttu tundsin mina, et me ei ole seda ära teeninud, kuid siiski olin ma õnnelik. Teiste tunnete eest ma ei vasta.
Auhinnaks oli kuuldavasti osalemisvõimalus õppepäeval Tallinnas. Mida seal nägid-kuulsid, kellega kohtusid?
Kahjuks ei kutsutud meid kõiki viite sinna, sest ma täitsin konkursi ankeedi liigagi täpselt, pannes igaühe nime just nende punktide taha, kuhu nad minu silmis sobisid. Tallinnasse jõudsin ma üksi, sest Kaspar oli tööl ja Oliver ei saanud ühendust võtta õigeaegselt. Seal ma nägin teiste žanrite võitjafilme,kogenudfilmitegijadselgitasid lahti oma ala põhimõtteid ja põhivõtteid. See oli filmindusvallas äärmiselt hariv. Veel nägin ma ERR hoonet seestpoolt ning kogu loeng leidis aset Bingo Loto stuudios, mis ei olnud üldse nii glamuurne, kui telerist võib tunduda.
Ega see ometi viimaseks filmikatsetuseks jää?
Kindlasti mitte, sest meil on veel eelmisest õppeaastast pooleli üks suurfilm, meie meediaklassi šedööver, mille loodame alanud kooliaastal lõpetada.
Kus asjast huvitatud teie filmi näha saavad?
Kõige lihtsam on meie filmi "Iisaku Muistend" leida YouTube'st pannes otsingusse Iisaku, Iisaku Muistend või Iisaku Gümnaasium.
