Viimsi poolsaare elurikkus 2 - harilik kärnkonn ja tähnikvesilik
Harilik kärnkonn on meie tavalisemaid konni, keda leidub igal pool Eestis. Kehaehituselt tugev, pupill horisontaalne, nahk väga näsaline. Värvuselt on ta ühtlaselt pruunikas, kõhualune on määrdunudvalge või kollakas. Alapool tavaliselt valkjas või hall, tumedama marmorja mustriga. Silma vikerkestad sügavkuldsed või vasekarva. Välised kõlapõied puuduvad.
Harilik kärnkonn on suurt kasvu, eriti emased loomad (10-15 cm), kes on isastest palju suuremad. Saaremaal elutsevad kärnkonnad on oma mandril elavatest liigikaaslastest tublisti kogukamad (kuni 17 cm pikkused emasloomad).
Harilik kärnkonn siirdub vette vaid 6-8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügavama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid.
Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1-1,3 cm pikad ning moone toimub 2-3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks.
Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud.
Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgrootuid - enamasti putukaid ja limuseid.
Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3-4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all.
Tähnikvesilik
(Triturus vulgaris L.)
Tähnikvesilik on väike, 8-11 cm pikkune sabakonnaline, kellel on pikk saba, mis moodustab poole kogu kehapikkusest. Nagu nimigi ütleb, on tähnikvesiliku oliivpruuni selja ja kollaka kõhualusega keha kaetud tumedate täppidega, mis moodustavad erinevaid mustreid. Looma nahk on sile või peensõmerjas.
Tähnikvesilik on rangelt seotud metsadega, eelistades leht- ja segametsi ja vältides avamaastikku. Ta elutseb varjulistes ja niisketes paikades ning on öise eluviisiga. Vaid mõnikord pärast vihma võib tähnikvesilikku näha ka päeval liikumas. Tavaliselt on nad peitunud pehkinud kändudesse, mahalangenud puude koore alla ja teistesse peidukohtadesse. Oktoobrist alates on vesilikud talveunes, asustades lehehunnikuid, mutiurge, ka keldreid ja kartulikoopaid, kus nad asetsevad 3-5 isendist koosnevate gruppidena.
Pärast ärkamist märtsi lõpul või aprillis siirdub tähnikvesilik vette, eelistades madalaid ja soojaveelisi tiike, järvi, kraave või ojasid. Vesilike sigimisperiood on pikk ning see kestab juuni lõpuni.
Pulmaajal muutuvad vesilikud erksavärviliseks ning isaste seljale kasvab lainjas oranžiservaline hari, mida mööda kulgeb pärlmuttersinine triip.
Emastel loomadel harja ei teki. Paaritumine toimub, kui veetemperatuur on vähemalt 10°C ning sellele eelnevad pulmamängud, mille käigus vesilikupaar vilkalt ringi ujub ning isane saba liigutades emase külgi müksib. Kogu kevade vältel muneb emane kokku 60...700 muna, peale munemist rullib ta iga muna eraldi veealuse taimelehe vahele.
Vastne koorub munast 14- 20 päeva pärast. Vastsestaadium kestab 60-70 päeva ning veekogust väljudes on noor vesilik 32-36 mm pikkune. Vesilikud saavad suguküpseks 2.-3. eluaastal.
Toiduks püüavad tähnikvesilikud hulkjalgseid, vihmausse ja mitmesuguseid putukaid, kuid vees elades on ta menüü hoopis teine - siis on peamiseks toiduks sääskede, kiilide ja ujurite vastsed, limused, kalamari ja konnakudu.
Sääsevastseid süües hoiavad vesilikud vaos sääskede arvukust. Et tähnikvesilik on seotud metsadega, siis vähendab metsade maharaiumine ta arvukust. Seetõttu kuulub ta looduskaitse alla (bio.edu.ee).
Tulge appi!
Kallid Viimsi poolsaare elanikud! Ootan endiselt teie lugusid kahepaiksete (konnad, vesilikud) ja roomajate (sisalikud, rästik, nastik, vaskuss) kohta. Lily Kivila. Tel 609 0472, lily.kivila@mail.ee. AITÄH!
