Foto: Andres Putting

Esineti omaet­te ja ka koos meie kooride ja tantsijatega. Teika võttis koos meie tantsurühmaga Lilleke osa ka Kabala laulu-tantsupäevast.

Augustis olid Eesti päe­vad Stendes ja meie isete­gevuslased oma kultuuri külakostiks viimas. Kaheks päevaks läksid Lätti tantsu­rühm Lilleke, segakoor Lee­lo, noored tantsijad Ketlin Allmaa juhendamisel, Pi­listvere Pillimehed. Kaasas olid käsitöö- ja kunstiringi esindajad, et Stendes võh­malaste töödest näitus väl­ja panna. Toimetamisi neis päevades filmislinnapäeva­delt tuttav kaameramees.

Esimesse päeva mahtu­sid proovid, meie ja koha­like isetegevuslaste rong­käik Stendes ning kontsert Stende kultuurikeskuse juu­res. Rongkäik algas pargist, kuhu kord nende laululava ehitatakse. Kohalik rahvas paistis seal sama unisus-ast­mega olema, nagu meiegi oma - tuli neid ikka kodu­akendelt ja -aedadest kaa­sa meelitada. Tantsitud sai kord poole rongkäigu pealt teeäärsel platsilgi, et huvi tekitada.

Kontsert oli parasjagu pikk, sest erinevad kollektii­vid esinesid nii omaette kui teistega koos ja neid etteas­teid ikka kogunes. Aga väga ilus kontsert oli ja ise sai ka selle nimel ikka kõvasti pin­gutatud, et kõik võimalikult hästi välja tuleks.

Õhtul oli samas tant­suõhtu sealse kohaliku an­sambliga. Ja jälle sai tõdeda: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Esialgu oli tantsuhuvilisi üsna vähe. Ja kuigi lätlased pidid eestlas­test arvama, et me ikka väga aeglased oleme, ei olnud seal nende endi poolt ka ses asjas erilist krapsakust mär­gata.

Enne Talsisse öömajale minemist korjasime kribi­nal-krabinal kokku oma kä­sitöö-kunstinäituse.

Teisel päeval andsime kontserdi ka Virbi asulas. Seekord vaid meie isetege­vuslaste poolt. Esinesime sealse kultuurimaja esisel platsil. Uudishimulikumad kohalikud elanikud olid end juba ootele seadnud ja mürtsu peale imbus neid korrusmajadest tasahilju juurde. Üksikud vihmapii­sad üritasid küll ettevõtmist rikkuda, aga korda see ei läi­nud. Meie pillimehed on nii vilunud pillide kiirel ümber­paigutamisel, et ohtu sest ei kujunenud. Tantsijate eest võin küll kosta, et konarlikul asfaldil auklikuks saanud kingataldade ja hiljem mitu päeva valutavate jalgade üle kurvastamine asendus siis­ki kiirelt rõõmuga siirast ja soojast vastuvõtust. Tänu kollektiivide juhendajatele, esinejatele, võõrustajatele!

Eesti piiril sai ka kingi­tuseks saadud suurele tordi­le päkad silma aetud. Kuna meid Lätis, juba harjumus­päraselt, tugevalt toideti, ei suutnud me sellega lihtsalt varem hakkama saada.

Olles praeguseks näinud lätlasi projekti raames meie juures ja olnud kahel korral ise Lätis, võib öelda, et:

• Lätis olid üleval suured selged kuulutused, millelt lugeda, et on Eesti päevad ja mis selle raames toimu­mas.

• Lätis juhatati kontsert sisse mitmes keeles, et ka külalised aru võiksid saa­da, millest jutt ja millega tegemist.

• Lätis on tegevus alati väga asjalikult planeeritud ja selle ajakavaga on võima­lik mõistlikult kaasa min­na.

• Lätis oli väljas vahva foto­näitus, lugu ajas, kus pilte lätlaste toimetamistest meie juures ja meie ini­meste tegemistest nende juures.

• Lätis on alati mõeldud kü­lalise võimalikele vajadus­tele või on alati läheduses inimene, kes selle vajadu­sega tegeleda saab.

Kuidagi terviklikum ja inimlikum tundub see sel­lest, mida siinpool tajume. Kas see tuleneb siinkandis levinud trendist „linnuke" kirja saada või muust, sellele annab nähtavasti aeg aru­tust.

Projekt on jätkumas. Järgmine kalendriaasta toob uued toimetamised, uued võimalused. Arenemistahet meile sõprussuhete paistel!