Võimlemise abil sai 70aastasest vanahärrast maailmatasemel teivashüppaja
Mati Tiidre on varemgi sporti teinud, aga tipptasemel tegemine algas seitsme aasta eest. „Kohilas maakonnavõistlustel nägin esimest korda teivast, proovisin, sain „haiguse" külge ja nüüd vist sellest ei paranegi," alustas Tiidre oma lugu.
Varem tegi talle selg kõvasti valu ja tihti tuli tohtritelt abi otsida. Siis avastas ta enda jaoks ravivõimlemise ja võimles end terveks. See on kiire sissejuhatus teivashüppeni jõudmisest. Algul olnud mugavustsoonist väga raske välja tulla, aga kui võimlemine näitas esimesi vilju ehk valu oli kadunud ja enesetunne palju parem, andis see sellise energialaengu, et tahaks veel ja veel harjutusi teha.
„Siis peab end juba pidurdama. Võimlemine annab hea enesetunde ja see kõik on tasuta. Peab vaid olema tahtmist," rääkis mees oma kogemuste põhjal. Kes ei taha kodus üksi end liigutada, võib grupiga liituda, temale sobib omaette tegemine. Võimlemisest on Tiidrele saanud harjumus ja harjutuste läbitegemiseks kulub tal igal hommikul poolteist tundi.
Vahel jätab pühapäeva vahele, aga siis pidi olema tunne, et midagi on nagu puudu.
„Mul on harjutuste kompleks viis tiibetlast, lisaks üht-teist erialast. Teivashüpe koosnebki 90% võimlemisest ja 10% erialast," pajatas vestluskaaslane.
Kord nädalas käib Tiidre Lasnamäel spordihallis. Seal harjutavad Eesti koondise liikmed ja ühe kümnevõistleja treener Art Artov hoiab ka senioride klassi esindajal silma peal, sest teda huvitab, kuidas võib areneda vanem sportlane.
Mati Tiidre isiklik rekord on eelmisel aastal hüpatud 2.90 ja kindel tahtmine on ületada 3 meetrit, aga nii lihtsalt see ei tule - tugeva treenimise peale vigastas ta mullu Achilleuse kõõlust.
Paranemine võttis pool aastat „ja kui uuesti hüppama hakkasin, oli tunne nagu poleks seda kunagi teinud". Tänavune aasta on alanud ilusate tulemustega. Esmalt tuli ta Eesti meistriks tulemusega 2.70 ja märtsis seenioride sisemaailmameistrivõistlustel Budapestis sai sama tulemusega pronksmedali. 2.70 jäi pärast vigastuspausi isiklikule rekordile küll alla, aga medal on ikkagi magus ja kolme meetri siht on samuti silme ees. Mees püüab nüüd niimoodi tegutseda, et end mitte vigastada.
Rahvusvahelistel võistlustel on Tiidre seni esiviisikusse jõudnud. Parim saavutus oli 2013. aastal Hispaanias San Sebastianis saadud Euroopa meistri tiitel tulemusega 2.80, Torinos Maailma Mängudel oli ta III (2012).
Tänavu Budapestis oli tema vanuseklassis konkurente 14. Tiidre naudib nende omavahelist heatahtlikku suhtlemist, milles rivaalitsemist ei ole: kui samm ei klapi või tõukasid liiga kaugelt ära, tullakse hoopis nõu andma. Medalikohale jõudmisel sõltub palju teibast. Oma teiba kaasavõtmine võistlustele on kallis - see maksab isegi rohkem kui lennukipilet, lisaks tuleb varustus kätte saada ja leida transport, et teivas läbi linna võistluspaika tuua. Sestap tuleb enamasti korraldajate teibaga läbi ajada, aga see ei vasta alati lubatule. Mati kasutab 375 cm pikkust teivast, painduvus 145, mis vastab tema pikkusele ja kaalule.
Lapsed toetavad kõigiti isa sportimist. Nad tahtsid talle üllatusena sünnipäevaks teiba kinkida, aga läksid õnneks enne tuttava treeneri käest nõu küsima.
Art Artov öelnud, et tooge oma papa siia, ma vaatan ta üle, mis teivas talle võiks sobida. Nii hakkas Mati Tiidre spordihallis käima ja sai endale ka juhendaja. Vahel treenib ta Kohilaski.
Tiidre rääkis muheledes, et pensionist elab ta ära, aga talle on tekkinud kulukas harrastus, mis isikliku eelarve lõhki ajab.
Spordiveteranide võistlused toimuvad eri paigus üle maailma, üksnes pensionist sõidu- ja osaluskulusid ei kata ja kuigi lapsed isa igati toetavad, otsib ta ka teisi lahendusi. Esimest korda elus tuli Tiidre vallavalitsusse palvega Budapestis võistlemist toetada, aga selgus, et mittetulundusliku tegevuse taotlusvoor oli juba lõppenud. Märjamaa spordiklubi, mille liige Tiidre on, leidis siiski võimaluse teda toetada ja kultuurkapital eraldas stardiraha.
Seegi summa pole väike - MMil oli see näiteks 110 eurot. Mati Tiidre kõneles silmade särades, kui tore on nende vanakestega ehk oma konkurentidega võistlustel kokku saada ja kuulajana jagad tema indu. See paneb mõtlema, et oleks meil liikumisharrastajaid rohkem, oleks tohtrite juurde asja vähem.
„Teivashüpe on nii emotsionaalne ja võimas ala. Tahtmist sportida mul on, peaks vaid tervis vastu, muuga saab hakkama," rääkis seenioride klassis maailma teivashüppe tippu kuuluv Mati Tiidre veenvalt.
