Toila rand Foto: Toila vald

Piirivalve hoidis meist eemal kõik võõrad, Voka EPT ja kolhoos „Kaljurand" lahendasid olmemured - kraanist voolas nii soe kui külm vesi, kuum vesi küttis toad soojaks jne. Mis peamine - elaniku rahakott seda kulu paljus ei tunnetanudki, sest ettevõtted kandsid sujuvalt suurema osa kuludest oma tootmiskuludesse.

Ajad muutusid, ettevõtted, mis olid asula tekitanud, kadusid. Kütmine muutus probleemseks ja mõned majad jäid lausa kütteta. Mõned ajutiselt, teised tänaseni. Osa inimesi ei pidanud karmidele aegadele vastu ning lahkusid Jõhvi või Kohtla-Järvele, sest Vokas kadus küte keset külma talve mõnikord päevadeks ja oli hirmkallis. Linnades oli elu anonüümsem ja kordades odavam. Enamus vokalasi siiski jäid, sest see oli nende kodu - lapsed siin sündinud-kasvanud, naabriteks endised töökaaslased, meri loksub asula külje all ja rohelus tuleb suviti trepile vastu.

Rasked ajad sundisid elanikke koonduma ja Voka alevikus tekkisid esimesed korteriühistud veel ajal, kui Äriregister oli olemas igas maakonnas. Praeguseks on ühistud kõigis kortermajades olemas ja tegusad. Kuna elanikkond on vananev ka meil, siis on peale tulnud uusi elanikke, kuid tekkinud on ka omajagu tühje aknaid. Põhjuseid on korterite tühjaksjäämisel mitmeid, kuid osa aknaid on elutud seepärast, et omanikud on lahkunud mujale tööle ja tahaks kortereid küll müüa, kuid piirkonna madalate sissetulekute tõttu on ostjaid raske leida. Ka levib lähilinnades seni linnalegend, et Vokas on küte tohutult kallis. Kui võrrelda mWh hinda, mille kehtestas VKG Soojus alates aprilli lõpust (66,62 €/mWh) meil momendil kehtiva gaasi hinnast tuletatud hinnaga 67,13 €/mWh, siis vahe on praktiliselt olematu. Kuna meie korteriühistud on teinud tubli tööd oma majade korrastamisel ja soojustamisel kulude vähendamiseks, siis ei ole meie elanikud keegi pidanud muretsema üle 3 €/m2 hinna pärast külmadel talvekuudel, sest hind on tuntavalt taskukohasem .

Voka alevik on heakorrastatud, suvel muru pügatud, laste jaoks on mänguväljak jne. Tõeline paradiis. Siiski on ka murekohti, mis riivavad silma ja rahakotti, ning teevad kohalike inimeste meele mõruks. Esimene, mis meenub, on vee kõrge hind. Kui soojuse maksumus on VKG Soojusega võrreldav, siis vee hind mitte - kui Jõhvis maksab m3 vett koos kanalisatsiooni teenusega 1,43 €, siis meil 2,767 €.

Kui vaadata OÜ Järve Biopuhastus kodulehekülge, siis sellelt firmalt on kõigil klientidel võimalus tellida ka kõikvõimalikke lisateenuseid. Hinnakirjad ripuvad avalikult veebis ja klienditeenindus toimib 24/7. Meil selline avariisüsteem ennast selgelt ära ei majandaks, kuid lisasissetulekut meie veefirma lisateenuste pakkumisega teenida siiski saaks ja inimestel jääks ära vajadus iga tilkuva kraani pärast otsida mõnda tuttavat või tellida firmasid väljast.

Kõik veega seonduv on mureks mõlemas asulas, nii Vokas kui Toilas. Kui Vokas on probleemiks, et veemõõturite näitude vahed majades kipuvad ületama kokkuhoidliku elaniku poolt kulutatavat kogust, siis Toilas kipuvad veetrassid lekkima. Voka väiksemad ühistud pole suutnud ka majadesse veefiltreid paigaldada ja iga pesupesemine võib lõppeda sisuliselt uue pesu ostmisega, sama probleemi ees on Toila elanikud, ning seal on see probleem veel kordades hullemgi. Euroopa Liidu standarditele vastava vee toimetamiseks elanikeni oleks vaja trassid uuendada. Eurorahade toel on suudetud Toilas küll enamikele inimestele tänaseks vesi majadesse saada, kuigi siiski mitte kõigile. Vanade trasside renoveerimisest oleme seni võinud vaid unistada. Ka vee müüja ei ole välja pakkunud mingeid lahendusi, kuid selge on, et ainult hinnatõusu arvelt trasse renoveerida võimalik ei ole.

OÜ Järve Biopuhastus kodulehel on olemas näiteks ka kord ja hinnad, mille alusel on koerteriühistul võimalik saata veemõõtja ekspertiisi, kui on kahtlusi veemõõtja töös. Meil on see muidugi samuti võimalik, kuid vaid siis, kui AS Toila V.V. juhatus sellele soovile vastu tuleb. Seda ei tehta aga sugugi iga kord. Ka veefirma võiks ju tunda huvi, et majas võib olla tekkinud mõni probleem, kui majas tarbitava vee kogus teeb hüppe üles või allapoole.

Esimene asi, mis peale lume sulamist silma riivab on lume lükkamisega segi paisatud teede äärekivid ja pinnas. Ka kuhjade kaupa talvist liiva ei rõõmusta silma ja muudab kuival ajal teed tolmavaks. Selle segaduse peaks lund lükkav firma enda järelt kevadel ära koristama, sest nad pole lund lükanud ju mitte heast südamest tasuta, vaid ikka ju raha eest. Ka võiks mõni vallaametnik selle eest hea seista, et see nii oleks. Pole ju päris normaalne, et iga ühistu esimees eraldi helistab firmasse ühe ja sama murega, liiati kuna lepingupooleks on vald.

Voka erinevate korteriühistute võimekus asju korraldada on erinev. Enamiku majade ümbrus on kevadel kenasti korda tehtud. Mõni maja on oma territooriumiga kõvasti vaeva näinud. Samas on aleviku keskel maja, kus 24-s korteris elab veel kokku vaid 6 inimest, üks pere elab vaid talviti. Eesti kodanike valduses on veel 10 korterit, neist 3 on müügis ja ülejäänud lihtsalt tühjad. Vene Föderatsiooni kodanikele on „datšadeks" 7 korterit ja ainult viies korteris elatakse alaliselt. Kuidas toimetab selline ühistu? Võlglasi tegelikult ei ole, kuna majas puudub keskküte ja korterite kulud on väikesed. Probleemid on mujal: maja ümbrust ei koristata ja tühjalt seisvad korterid on talvel külmad, see aga omakorda mõjutab väheste asustatud korterite kütmiskulusid, samuti on küsimuse all, kuidas mõjub see kõik maja konstruktsioonidele. Millisest ühisest majandamisest saab sellises majas juttu olla, kui isegi üldkoosolekut pole võimalik korraldada?

Mõnikord on asi kinni ka lihtsalt hoolimises. Maareformi ajal üritas vald võimalikult palju maad erastada ühistutele. Tulemuseks on see, et enamik asula siseseid teid on majade eraomand ja sellel on kaks negatiivset tahku - mitte kunagi ei suuda korteriühistu investeerida teede lappimisse ja teisest küljest majadele kuuluvat asfalti lõhuvad kõik asulas liiklejad. Sama kehtib ka kruntide kohta laiemalt. Mõnel majal on maad nii palju, et selle korrashoidmine tundub lihtsalt liig ja puudealused lehed on seal koristamata. Kui siis natuke tuult tõstab, lendlevad need lehed ka naabrite kruntidel ringi. Erastatud maadega piirnevad veel ka riigi maad. Osaliselt haldab neid vald, kuid osaliselt on hooldanud naabrid, kes ei taha aknast vaadata rikutud vaadet. Süsteem puudub ja osa maid jääb hooldamata, teede ääres vedelevad pudelid ja tühjad krõpsupakid.

Meil on nii väike kogukond, et ehk oleks siin võimalik tunda ennast rohkem peremeestena, mitte prahti maha loopida vaid ikka panna see prügikasti. Omalt poolt võiks vald ka alevikku prügikaste paigaldada ja neid tühjendada. Võiks olla ka paar kasti koeraomanikele. Meil on küll teeäärsed muutunud palju puhtamaks ja koeri üritatakse kakatada väljaspool aleviku piire, kuid pole just meeldiv, kui koer kükitab oma maja juurde ja koeraomanik peab siis sooja kilekotiga koduni kõndima ilma, et tal oleks võimalik seda prügikasti poetada. Kindlasti toob see lisatööd valla töötajatele, aga kuna siin elavad siiski meie valla maksumaksjad, oleks see vast loogiline tegevus. Tervitatav oleks, kui valla ametnikud koostöös menetlusteenistusega teeks ka järelvalvet Toila valla heakorraeeskirjade täitmise üle.

Me kõik kokku: vastutustundlikud elanikud, kohalik võim ja kruntide omanikud, suudame Vokat hoida ja kujundada veelgi paremaks elukohaks. Oleks ju tore, kui kõik, kes tulevad meile külla, tahavadki edaspidiseks siia jääda. Vähehaaval kaoksid siis tühjad aknad, asulas oleks rohkem lapsi ning noori peresid. Meil on ju tore lasteaed ja koolgi ei jää meist kaugele. Vokas on tõsti hea elada. 

Tulge ja veenduge!