Võrumaa karaskid tuletavad meelde muistsed maitsed
«Võrumaa Karaskid ei ole firma, vaid bränd. Retseptid olen leidnud mina, toodab aga karaskeid Võrumaal asuv Paadi Pagar, kellega teeme koostööd,» rääkis OÜ Muistne Maitse omanik Liina Virolainen Maamessil.
Retseptid pärinevad vanadest kokaraamatutest. «Üritame hoida neid võimalikult autentsetena, et need oleksid just sellised nagu omal ajal. Täna on esimest korda letil juustu- ürdikarask, oleme ikka Maamessi ajaks välja tulnud mõne uue tootega,» rääkis Virolainen.
Tartlaste lemmik on rukkijahu-mustikakarask, üle Eesti üks populaarsemaid aga kanepiseemnekarask. On ka piimatoodeteta karask - sidrunikarask mooniseemnetega. Veel on nimistus juustu- ürdi-, singi-sibula-, tatrajahu-pohla- ning kõrvitsakarask (viimati nimetatust alustatigi).
Karaskite eripära on sooda ja piimhappe kergitus. «See ei ole juuretis ega pärm, mistõttu inimeste kõhud kannatavad seda natuke paremini. Kuna olen toitumisnõustaja haridusega, siis on seda väga hea ka soovitada. Pigem on siiski tegemist eelkõige põneva maitse ja millegi erilisemaga lauale, kui ei taheta küpsetada kooki või leiba,» märkis OÜ Muistne Maitse juht.
Küsimusele, kas midagi on veel lisandumas, kostis tootja: «Aga soovitage! Vanaaegseid kokaraamatuid on ju palju. Kindlasti midagi leiame. Toodame just seda, mida inimesed meilt soovivad. Näiteks ürdi-juustukarask sündiski sellest, et sooviti ka soolast, aga lihata karaskit.»
Sidrunikarask on nisujahust, ürdi-singi- ja kõrvitsakarask odrajahust ning mustikakarask rukkijahust. «Kui üks mustikakaraski päts kaalub umbes pool kilo, siis algretseptis oli mustikaid ette nähtud 250 grammi, mida on ilmselgelt liiga palju. Tal ei oleks ei tegu ega nägu, sest on liiga mahlane! Kunagi oligi ta koogi asendusena ja siis ta ehk nii toimiski. Võtsingi mustikakoguse poole vähemaks. Tegelikult sõltub kõik pagari kätest, kuna tegemist on käsitööga,» tõdes Virolainen.
Poodidest Võrumaal toodetud karaskeid ei leia. «Käime üheksa kuud aastas, aprillist detsembrini laatadel, ülejäänud kolmel kuul oleme aga kaubanduskeskustes ja väiksematel üritustel. Näiteks taluturgudel ei ole me selle pärast, et seda toodet peab andma maitsta. Kuna paljud veel ei tea, mis karask üldse on, siis peab olema inimene juures, kes räägib, millega on tegemist ja annab ka maitsta. Niisama lihtsalt seda letilt ikka ei haarata. Püsiklientidele saadame karaskit pakiautomaatidega, enamus inimesi aga näeb meid mõnel üritusel ja ostab korraga lihtsalt rohkem. Panevad kas või sügavkülma või siis säilitavad mõnel muul moel. Põlva- või Võrumaa püsiklientidele viin vahel kauba lausa koju kätte, kui mööda sõidan,» mainis Muistse Maitse eestvedaja.
Arutlevale küsimusele, et suuremates kaubanduskettides ju ometi müüakse Paadi Pagari tooteid ja miks ei võiks koos nendega väljas olla ka Võrumaa karaskid, kostis tootja: «Arvan, et siis ta ei oleks enam nii eriline toode. Pigem käivad karaskid minu näoga kokku. Oma osa on ka toredatel müüjatel, kes on leti taga. Võib-olla kusagil Mati Määritsa foto Muistsete maitsete meeldetuletamise on oma missiooniks võtnud Liina Virolainen. poeletil kaotaks karask oma võlu.»
Karaskeid toodetakse üks või kaks korda nädalas eelkõige just laatasid silmas pidades. «Kindlasti jõuame ka Põlvamaa ökofestile, Mooste linalaadale ning Lüübnitsa sibulalaadale,» lubas Virolainen. Kui ajakirjanik Seto folgi kohta päris, lubas korraldaja selle endale kohe kirja panna ning on valmis ka sinna minema.
