Õhtulehes ilmus neil päevil intervjuu Kristjan Ilvesega, kes räägib täpselt sama, mida teie 30 aastat tagasi – olümpiamänge kui suurt spordipidu, mida rahvas üle maailma telekast naudib, sportlased tegelikult ei näegi. Kas see pisut ebaõiglane ei tundu?

Sport on järjest rohkem meelelahutus neile, kes seda telekast ja meediast üldisemalt jälgivad. Eks näitleja ka näitleb ega saa nautida etendust pealtvaatajana.

Keegi ei julgeks ilmselt vastu vaielda väitele, et olite omal ajal eestlaste jaoks üks armastatumaid sportlasi („Meie Allar!“). Tõenäoliselt polnud seda armastuse koormat mitte alati kerge kanda. 30 aastaga on meediamaailm tohutult arenenud ning sportlastel tuleb ekraanidele-leheveergudele astuda hoopis sagedamini. On teil praegustele tippudele, keda rahvas mõnikord jumaldama kipub, mõni hea nipp või nõuanne varuks?

On üks väga lihtne asi: jää iseendaks! Lihtsus, siirus ja otsekohesus ei tee kunagi paha, vaid loovadki sinust siira pildi. Kõik, mida sa üritad teha kunstlikult, ei toimi.
Allar Levandi

Kas rõõm tippspordist, millest te aastatetaguse loo lõpus räägite, on alles veel ka nüüd, mil tippsportlaseaastad teie jaoks ajalooks saanud?

Tippe on alati tore vaadata, ükspuha, mis ala tegijaga tegemist – näitlejatest-kunstnikest kuni sportlasteni.

Treeningud on rutiin, mida kogu selle aja jooksul nautima õpid. Kui tuleb ka tulemus, mis annab moraalse rahulduse, on kõik tore.

Kohe-kohe tähistame Eesti 100. sünnipäeva. Kirjutasite toona, et kodu on lõõgastumise paik. Mida täna kodu teie jaoks tähendab?

Elasin neli aastat Norras ja enne seda reisisin 20 aastat mööda maailma eri paiku treenides ja võisteldes.

Kodu on minu jaoks see koht, kus on mu juured. Kindlasti pere ja sõbrad. Kui need asjad on paigas, on iga inimene ja rahvas enesekindel ja rõõmus.

Kodu on koht, kuhu tuleb alati tagasi tulla.

10. märts 1988

Ise küsin, ise vastan. Allar Levandi

Eile õhtul jõudsin koju, täna pean jälle minema. 24 tundi olümpiareisi ja jätkuvate maailmameistrivõistluste vahel aega, et koduseid näha, mustad ja kantud asjad spordikotist välja visata – olin ju ühtejutti eemal kaks kuud. Tahaksin ka veel hambaarsti juurde jõuda. Suusad jäävadki pakki, ei jõua linna minna ega sõpradele helistada. Tahan need mõned tunnid lihtsalt olla.

Aga ega päriselt saa. Meeliülendav vastuvõtt Tallinna lennujaamas ja kõik, mis olen jõudnud siin kuulda, näha ja mõista oma kaasmaalaste huvist, toetusest ja kaasaelamisest äsjasele olümpiaesinemisele Calgarys, paneb mulle tohutu kohustuse. Tahan kõigile vastu tulla, kõigile autogramme kirjutada – aga lihtsalt ei jõua.

Selle kohusetunde sisse jääb ka Maalehe lugejatele värskeid olümpiamuljeid jagada.

Millest siis alustada? Võib-olla minoorsest proloogist, mis sai aluse Gruusia talispordikeskuses Bakurianis?

Olümpiapaikadega enam-vähem samal kõrgusel (merepinnast 1500 m) asuvasse Bakuriani tulime ettenähtust varem, jaanuari algul, pärast lumepuudusel ära jäänud maailma karika Kesk-Euroopa etappe. Muudkui treenisime.

Iga päev sadas lund. Istusime baasis. Võib-olla sellest, et oli ära jäänud võimalus end võistlustel tühjaks laadida (ega treeningul saa end välja elada), võib-olla mõnel muulgi põhjusel tekkis depressioon. Hüpped ei istunud. Ettevalmistuse lõpul toimunud Liidu meistrivõistlustel olin viies.

Kas ma närveerisin? Ei. Kuigi otse ei olnud keegi öelnud, aga teadsin kindlalt, et kuulun olümpiale sõitvasse viisikusse.
Oma esimese õnnestunud hüppe tegin individuaalvõistlusel. 82 meetrit. Vana tunne tuli tagasi. Lendasin jälle.
Allar Levandi

Olümpialinna jõudsime kolmteist päeva enne oma ala algust. Elama pandi Otepää-taolisse Banffi linnakesse, mis jäi Canmore’i murdmaaradadest 20 ja Calgarys asuvatest trampliinidest 120 kilomeetri kaugusele. Seal me pendeldasime võistluspaikade vahel bussiga maha 4500 kilomeetrit.

Üsna palju treeningpäevi läks preeriatuule nahka. Saime üldse teha neli kuni viis hüppetreeningut, kokku umbes 20 hüpet.

Aga mitte tuul polnud see kõige hirmsam. Minuga juhtus see, mida varem pole olnud: hakkasin pärast äratõuget lennul jalgu kõveraks tõmbama. Need olid halvad hüpped, mis sisendasid hirmu. Püüdsin endaga toime tulla nagu alati, ei lasknud kedagi ligi. Oli vaid üks inimene, kellele end usaldasin. Koondise psühholoog.

Rääkisime temaga paljust, ainult mitte spordist. Võib-olla ta ei teinudki midagi erilist, ma lihtsalt uskusin temasse, lootsin täielikult tema peale.

Oma esimese õnnestunud hüppe tegin individuaalvõistlusel. 82 meetrit. Vana tunne tuli tagasi. Lendasin jälle.

Aga enne seda oli Liidu kahevõistlejatel pooleli jäänud kahevõistlus, mis katkes just enne minu esimese vooru hüpet. Miks nii läks?

Ei tea. Võin vaid öelda: mina ei ole süüdi. Tervis ei ole ainult enda teha.

Kuidas mõjus sündmuste selline käik võistlusvaimule? Millised olid üleelamised?

Olen selle kõik ammu unustanud ja ega erilist mõju ei olnudki. Sportlasele on üleelamised isegi kasulikud, raskustes muutud kindlamaks.

Seisime pea peal, tegime kükke ja muid trikke, et võistlusteks kogutud energiast lahti saada. Vaatasime televiisorist olümpiat.

Sellega viperused ei lõppenud: individuaalvõistluse hüppeid segas jällegi tuul. Kui see vaibus, oli kätte jõudnud olümpiamängude viimane päev. Nii ei jäänudki muud, kui mõlemad alad samal päeval teha. Olümpiamängudel vist pretsedenditu lugu. Oli see nüüd hea või halb?

Hüpetega mul vedas. Kõigepealt, et nii pika ebaõnnestumiste rea järel just õigel ajal ja õiges kohas kõik klappima hakkas. Ja siis see uskumatu neljas koht!
Sportlasele on üleelamised isegi kasulikud, raskustes muutud kindlamaks.
Allar Levandi

Hüppevõistluse ja murdmaasõidu vahele jäi neli tundi. Selle aja sees jõudsime lõunat süüa ja siis sõitsime Canmore’i. Kui bussis silmad kinni panin, tulid igasugu mõtted pähe. Muidugi nägin väga selgelt medalit. Tagantjärele mõtlen – oli hea, et ühe päevaga maha saime. Muidu oleksin terve öö küpsenud ja pabistanud. Nüüd ei jäänud selleks aegagi.

Kas rajal tekkis hetki, kus medal võis minema libiseda?

Kogu see sõit oli üksainus hetk.

Ma ei tundnud end puhanuna, kuigi ei oleks tohtinud ka väsinud olla: see oli meie esimene ja ainus etteaste. Või ehk just seepärast, et olime seda võistlust nii kaua oodanud. Emotsionaalne väsimus mõjub teinekord rängeminigi.

Sellist tunnet, et keegi minust möödub ja ma oma pronksi kaotan, ei tekkinud aga kordagi. Mulle öeldi piisavalt aegu, olin rajal toimuvaga kursis.

Ja lõpp. See oli puhas rõõm. Suur rõõm! Muud ei oska praegu öelda.

Olümpiamängud. Sportlaste unistus, mille nimel aastaid rügatakse ja nii palju talutakse. Ning kui siis veel medali võidad ja sind pjedestaalile kutsutakse. Eks ole see kõik kokku ilmatu tore ja suur elamus?

Kindlasti on ja küllap tunnen aja möödudes kõike kirkamaltki. Seal pjedestaalil seistes ei mõelnud aga palju midagi, tundsin vaid väsimust ja tohutut tühjust endas.
Mees, kel taskus kahekümne päeva peale sadakond dollarit, pole just rikas. Ta on sunnitud vahel ka huvi puudust teesklema.
Allar Levandi

Olümpiat näeb olümplane ise tegelikult vähe. Kõik ta mõtted ja teod on suunatud ainult oma võistlusele. Avatseremooniale ega lõpetamisele meid ei viidud – liiga kauge. Televiisorist üht-teist nägime. Vaatamas käisin suusahüppeid ja 20 kilomeetri laskesuusatamist.

Mis meelelahutusse puutub, siis selle poolest oli olümpiaküla rikas. Igasugused kontserdid, disko, näitused, esinemised. Kogu aeg kuskil midagi toimus.

NSV Liidu sportlastel ei ole aga tavaliselt kombeks teistega kaasa lüüa. Teeme ainult oma sporti, väljas ei käi.

Mees, kel taskus kahekümne päeva peale sadakond dollarit, pole just rikas. Ta on sunnitud vahel ka huvi puudust teesklema.

Kas olümpiamedal siis midagi ei maksa?

Maksab küll. Aga see kõik tuleb tagantjärele. Välismaal tunneb nõukogude sportlane end sandisti. Ometi ei tee keegi meie poistest sporti teenimise pärast.

Kui aga tavaliste inimestega võrrelda, siis saavad sportlased palju rohkem reisida ja maailma näha. Suur asi seegi?

Jah, sõite on palju. Aga kõige huvitavamad tunduvad mulle inimesed. See, kuidas erinevates maades elatakse ja käitutakse. Näiteks. Kanadas tundusid kõik inimesed väga rahulikud ja rõõmsad. Nad kuulavad sind, võõrast, tähelepanelikult, naeratavad sõbralikult, juhatavad ja aitavad. Ja sa tunned, et see pole võlts, või ainult olümpia puhuks näole manatud lahkus. Valitseb üldse hea tuju, mille taga võib aimata kindlusetunnet.

Muide, minult on küsitud, kas on õige, et väliseestlased mulle Kanadas auto kinkisid. Vastan: see on niisama palju tõsi, kui kuulujutt, et ma Anne Jahreniga (norra murdmaasuusataja – toim) abielluda kavatsevat. Peale legendi kuulsast naissuusatajast on mul aga teisi austajaid, kellega tõesti hädas olen …
Treeningul rabad paar tundi võimete piiril ja siis jälle puhkad. Talutöö ei lõpe aga vist kunagi.
Allar Levandi

Mida ma tean koduvabariigi muredest ja päevasündmustest? Mida tähendab mulle kodu?

Tean nii palju, kui mulle ajalehti saadetakse ja kodus olles end kurssi viin. Muidugi olen isemajandamise poolt, kuigi ma sellest palju ei taipa; ka fosforiidiliikumises seisan keskkonnakaitsjate poolel. Hea mõte on talude tegemine.

Ise ma sellega küll toime ei tuleks. Olen linnapoiss ja sportlasena harjunud teistsuguse pingutusega. Treeningul rabad paar tundi võimete piiril ja siis jälle puhkad. Talutöö ei lõpe aga vist kunagi. Kehaline tegevus mulle aga meeldib, meie perel on Otepäl suvila, seal on mõndagi tööd proovitud.

Kodu on lõõgastumise paik. Tihti kujuneb aga siingi olemine mööda ettetõmmatud nööri jooksmiseks. Selles olen küll ka ise süüdi – ei tihka kellelegi ei öelda.

Varsti on kevad, hooaja lõpp …

Tunnen juba praegu, et pinge on langenud. Läinuks mul olümpiamängudel halvasti, siis oleks toonus teistsugune. Need maailma karika etapid, mis Skandinaavias – Falunis, Oslos ja Rovaniemis – ees seisavad, on nagu preemiareis.

Maailma karika individuaalarvestuses pole meie sportlased ju sel talvel kaasa löönud. Esimesed 15 punkti sain olümpiamängude kolmanda koha eest. Mullune maailma karika kuues koht jääb vist küll ületamata, see poel tegelikult isegi mitte puht aritmeetiliselt enam võimalik.

Olümposel on käidud, mis saab edasi, noormees?

Edasi … Midagi oma elus muuta pole mõttes. Teen täie jõuga sporti edasi, vähemalt senimaani, kuni tervis korras. Olen alles kahekümne kahe aastane ja usun, et paremad päevad on veel ees.

Tallina Pedagoogilises Instituudis on õppimine pooleli, kursusekaaslastest ei tahaks maha jääda. Samas tean, et tänapäeva tippsportlase aastad on piiratud ja aeg ei oota. Seepärast tahan praegu olla eelkõige sportlane.

Vaatamata tippspordi paradoksidele ja intriigidele ning kõiksugustele ootamatustele on see kokku siiski üks suur rõõm. Rahuldustunne, kui midagi on korda läinud, rõõm, kui sinu rahvas samuti selles midagi leiab.