NAERIS | Maavara on hea, tarkvara parem!
"Teadjamees ütles, et kahvli kasutamine ei jää inimesele külge, kui eelmiste põlvede jooksul on lusikat kasutatud. Läheb vähemalt sada aastat, enne kui inimene kahvliga ära harjub," kirjutab Kirjatsura.
FÖLJETON
Raske juhtum
Elus tuleb ette imelikke juhtumeid. Neist räägitakse, aga neile selgitust ei leitagi. Oli poiss, elas kooli internaadis, ei õppinud selgeks noa ja kahvliga söömist. Kasutas puulusikat, mida hoidis saapasääres.
Jüri oli pärit metsavahi perest. Nende kodus oli palju asju tehtud puidust: igat sorti vitsikud ja pütsikud, topsikud, astjad ja ämbrid. Eriti osav oli isa laastukorve tegema. Õhukestest laastudest, hästi kerged, kus oli hea kõiksugu asju hoida. Külarahvas ostis neid hea meelega.
Söögiriistadest olid esikohal puidust kulbid ja lusikad. Igas suuruses. Jüril oli isiklik väike puulusikas, võid määris ta noale puunoaga. Leivalõikuseks oli pussnuga.
Kui koolis oli toidulaua ääres vaja kartuleid koorida, tegi Jüri seda väga osavalt sõrmeküünega, muu toidu kühveldas suhu ikka lusikaga. Loomulikult tahtsid kõik õpetada Jüri noa ja kahvliga sööma. Vaene Jüri oli hädas. Jüri võttis kahvli pihku, lõi liha sisse, aga nii kui suu juurde tõstis, läksid sõrmed lahti ja käsi sirutas lusika järele. Kutsuti teadjamees, küsiti nõu. Teadjamees ütles, et kahvli kasutamine ei jää inimesele külge, kui eelmiste põlvede jooksul on lusikat kasutatud. Läheb vähemalt sada aastat, enne kui inimene kahvliga ära harjub.
Tõtt-öelda Jüri ei tahtnudki uue oskusega harjuda. Ütles jonnakalt, et kui esivanemad on lusikaga hakkama saanud, saab temagi. Ärge tulge teda, targa rahva poega, õpetama. Kui vaja, oskab ta oma vabaduse eest võidelda. Jüri lõikas oma lusikale V-tähe. Teda hakati kutsuma Vabajüriks. Kui Jüri suuremaks kasvas, muutus ta veel jonnakamaks ja ka tigedaks teiste kiusajaks, teda hakati kutsuma Võimujüriks.
KIRJATSURA