Haabjamehed sõitsid ühepuulootsikuga Soomaalt Lennusadamasse
Lennusadama jahisadama kail tervitati juunikuu kolmandal päeval Thomas Franki ja Jevgeni Dernovoid, kes nädalaga tegid läbi mereretke Soomaalt Tallinnasse ühepuulootsikuga ehk haabjaga.
Eesti Meremuusemi teadusjuht Hele Kiimann märgib, et tema hinnangul on märkimisväärne võimalus võtta vastu ühte vanimat paaditüüpi, mis peamiselt oli levinud põlisrahvaste, sh soome-ugri rahvaste seas. Haabjas kuulub ka alates 2021. aastast UNESCO kultuuripärandi nimistusse.
Haabjamees Aivar Ruukel ütleb idee alguse tagamaid selgitades, et 2021. aasta septembris juhtus ta Facebookist lugema kajastusi Thomas Franki ekspeditsioonist mööda veeteid, peamiselt mööda Volga jõge Vana-Laadogast Kaspia merele. Ajaloolased kutsuvad seda marsruuti kui teekonda „varjaagide juurest pärslasteni”.
„Detsembris tegime Thomasega Zoomi-kõne, et arutada detaile, ning juba 2022 märtsis käis ta Eestis külas haabjat valimas. Samuti tutvus ta siis oma paadikaaslase Jevgeni Dernovoiga,” selgitab Ruukel ürituse saamislugu.
Järgmise aasta plaanide kohta ütleb Ruukel, et 2023. aasta ekspeditsiooni sihtkohaks on Slusegårdi küla Bornholmi saarel.
„Sealt leiti paadimatus aastast ca 100. Suur osa nendest kahe tuhande aasta tagustest paatidest on „laotatud” parrastega ühepuupaadid,” kirjeldab ta plaane. „Thomas Franki teaduslik hüpotees on, et skandinaavlased said Läänemere idakaldalt sellise paadiehituse tehnoloogia – tule ja vee abil parraste laiali painutamine ühepuuvene kandevõime suurendamiseks ja sõiduomaduste parandamiseks. Haabjatega võeti pikki mereretki ette juba tuhat aastat enne viikingeid, nii läänest itta kui idast läände – väidab Thomas Frank ja üritab seda tõestada oma ekspeditsioonidega.”
Ruukel räägib, et haabja ehitas Jaan Keerdo 18 aastat tagasi, 2004. aastal. Pikkust on lootsikul 6 meetrit 35 sentimeetrit. Laius 1 meeter. Parda kõrgus 35 sentimeetrit.
„Varasema 18 aasta jooksul on Lendav Hollandlane sõitnud merd Käsmus, Tallinna merepäevadel, Võhandu maratonil ja 2009. aasta tuletulemisel,” meenutab Aivar Ruukel haabja kuulsusrikast ajalugu.
Eesti Meremuuseumi juhatuse liige Urmas Dresen lisab, et haabjaid on Lennusadama ekspositsioonis lae all rippumas kaks – esimene neist on tehtud umbes aastatel 1880–1885 ja kogutud muuseumi poolt 1970. aastate lõpul Kasari jõe äärest.
„Ehk siis selline ühepuupaat, millega sõideti ringi nii jõe peal kui Matsalu lahel,” märgib Dresen. „See oli meil ka eelmises Paksu Margareeta ekspositsioonis neljandal kalanduse korrusel väljas. Teine on üsna kaasaegne ja saadud Soomaalt, valmistatud 1999–2000. Neil haabjatel on vööri ja ahtri ehituses eripärad, mida ka suuremad spetsialistid oskavad tähele panna.”
