Eksperimendimeister Madis Jürgeni 60. sünnipäev: saab siis seda imet näha!
Madis Jürgen jõuab täna toreda ümmarguse aastanumbrini. Tähelepanuväärne on see, et nüüd on ta samas ettevõttes töötanud juba rohkem kui pool elust, täpsemalt 31 aastat.
„Mina olen ikka rohkem Maalehe mees,“ armastas Madis teinekord oma Eesti Ekspressi nurgast välja tulles öelda. Nii kaua ütles, kuni koliski tänavu veebruaris Maalehte ümber.
Kui Madis on suurema tööga lõpule jõudnud, siis sõnab ta tavaliselt, et ja-jah, eks siis näeb, mis edasi saab. Või et: no-noh, eks pea nüüd vaatama... Või et „saab siis imet näha, mis sest asjast tuleb“. Mis sest ikka muud tulla saab, kui et järgmised 29 aastat Maalehele kirjutada ja kõige kiuste paberlehte elus hoida.
Palju õnne, Madis! Peaasi, et masendus maha ei jätaks!
Hans H. Luik: Panime ta kohe peatoimetajaks!
Madis Jürgeni lugusid on hõlpus lugeda, aga Madis nikerdab neid suure hoolega. Märkasin seda juba 42 aastat tagasi, kui juhtus minu imestuseks, et Madis esimese korraga ülikooli ajakirjanduse osakonda sisse ei pääsenud. Lugu, mille ta proovitööna esitas, oli ometi kirgas ja innukas? Madis jäi välja mingi teise eksami tõttu hoopis. Järgmisest aastast õppis Madis Juhan Peegli akadeemias ja Eesti ajakirjanduse üks rakett oli startinud.
Madise parimas stiilis, lõbusalt ja kirkalt, on kirja pandud ka tema kõige kuulsam lugu – paljastus Tiiu Silvesest ja KGBst.
Poolnaljaga värvikat ärinaist läbi viisakate ja ebaviisakate küsimuste lohistades suunas ajakirjanik lugejat paratamatu järelduse juurde – et Tiiu Silvese äriimpeeriumi pole kunagi olemas olnud.
Trullakas daam vatras Madisele igasugu vahtu kokku, ja mida edasi, seda kummalisemalt lugeja end tundis. Kogu Silves Enterprise võis olla üks klounaad. Sirm Venemaa julgeolekule, kes teenis Vene vanametalli ekspordiga välisvaluutat. Silvese intervjuus tõi Madis delikaatselt välja, et oma ärist ei teadnud see daam ise küll ööd ega mütsi. Firmas teenis raha isegi KGB viimane esimees kindral Rein Sillar ja veel terve punt salaluurajaid.
***
Töötasime seltsimees Jürgeniga nõukogude ajal pikalt ajakirjas Kultuur ja Elu. Olime peatoimetaja Sirje Endre lemmikpoisid, käisime meeleldi Sirje talus ka puid lõhkumas.
Meie käsutusse anti seaninaga Zaporožetsi mootoriga džiip LUAZ, milllest pudenes sõidu ajal polte. Autoga ajakirjanikke oli Vene ajal ülivähe. Meie aga kimasime nüüd külaelulugusid ja mõisade muinsuskaitseteemasid katma. Talviti LUAZ ei käivitunud, siis aitas Madise vend, tehnikamees Toomas Jürgen, kes Paide kandis hiljem pikalt Soome traktoreid müüs. Tõtt tunnistada – eks me Madisega võistlesime peatoimetaja Sirje ees, kes autovõtmed enda kätte saab. Eriti nädalavahetuseks. Oli selle nimi töö või tüdrukud, kes enam mäletab.
***
Kui Madis Ekspressi jõudis, sai ta kohe peatoimetajaks. Väga vormitundlikuks. Fotod pidid ilmekad olema, pealkirjad kütkestava fondiga laotud. Kõik pidi mängima, värvid, vahepealkirjad...
Keerulisi ühiskonnateemasid Madis ei sallinud. Lugejale tuleb lugu rääkida, vahvaid inimesi leida – selline on siiamaani Eesti tipp-ajakirjaniku nipp.
Toimetuses naerdi, kui Madis enda leitud vahvate vanainimeste häält ja miimikat parodeeris. Maalehe usutletavatele inimestele kinnitan siinkohal, et sellist kommet Madisel enam ei ole. Kohe mitte üldse.
Ükskord tõi Madis armsa loo kusagil kauges külas elavast tädikesest, keda tuttav greiferijuht oma koppa istuma paneb ja poodi sõidutab. Muud transporti pole. Ja tohutult naljakas pilt tädikesest poekotiga suure kopa sees, mis ühtlasi on liikluseeskirja koletu rikkumine – see oli loo juures! Loodan, et kedagi pokri ei pandud.
***
Süda on Madisel hea. Ükskord prahvatas mul kui Ekspressi kirjastajal peas avastus, et pagan, Jaan Krossi ja tema poja Erik-Niilese elus on mõlemal vürtsikas episood naistega. Tulin selle peale Jaan Krossi raamatut „Kallid kaasteelised“ lugedes.
Nimelt on mõlemad EV parlamendiliikmeteks sirgunud Krossid kunagi võtnud ühelt neiult raha, et sellega hoopis teise neiu jaoks pesa ehitada. Ei juhtu iga päev, tunnistagem. Mõlemad Krossid on sündinut ise ka tunnistanud.
Edastasin selle pikantse teema Madisele. Et võib-olla ta kirjutaks Ekspressi „Elu“ rubriiki. Madis piinles pikalt, teatas siis aga, et no liiga isiklik asi kuidagi, ei sobi nagu... Ei kirjutanudki.
Eks siis tuli kellelgi vähem delikaatsel kirjutajal see stoori lugeja ette laotada. Seltskondliku Analüüsi Toimkonna nime all.
***
EV algusaastatel võttis Madis kirjastaja kodust püssi. Pani selle enda autosse ja sõitis üle riigipiiri Venemaa poolele. Siis kähku tagasi. Ja kirjutas loo – näete, Eesti piirist käi püssiga üle, nagu ise tahad. Ajakirjanduslik eksperiment ühelt poolt, seaduserikkumine teiselt poolt – aga lugeja sai teenindatud.
***
Hea Madis – on tööd murtud, on lugejat teenindatud, nii et ööd magamata, on lauseid muditud viimase hetkeni, nii et lehe trükk hilineb. Aitäh, alati rõõmus kolleeg! Ja Sinu Läänemaa talu, oma käega korrastatud, andis mulle mu Mulgimaa maakoha jaoks viljakaid mõtteid.
P. S. See äge käsikiri pastor Meri mõrvaloost anna lõpuks ometi raamatukirjastusele üle! Kaua võib stiili kallal nikerdada?!
Rein Sikk: Kuidas Madis Jürgen Kommunisti hobustega kultuurirevolutsiooni korraldas
Kolmekümne üheksa aasta eest ehmus mõnigi Võru- ja Valgamaa teedel liikunud autojuht, nähes kuplite vahel veeremas preeriavankritega karavani. „Hobu-Folk: Tartu studentide rahvuslised laulud, tantsud, pillilood“, teatas silt vankrikattel. Meid, toonaseid hobufolkijaid saatvate ja hobuseid ehmatavate autosignaalide koor ei vaibunud. Sündimas oli midagi enneolematut, ja kõik puha Madis Jürgeni süü.
Aga alustada tuleb õhtust Tartus 1982. aastal. Ülikooli rahvakunstiansamblis jalga keerutav Madis, endal kaval nägu peas, teatas siis, et võiks ju suvel hobustega mööda Eestimaad ringi sõita ja rahvuslikke laule-tantse esitada. Ei osanud Madis siis aimatagi, mida see mõtteke kaasa toob.
Rahvatantsijaid, reisile tulijaid leidus meie sõpruskonnas hulgi. Aga kust saada hobused? Õnneks oli Otepää kandis kolhoosi Kommunist esimeheks kommunistist vabamõtluse edendaja, stampide purustaja Kalev Raave. Mees, kellest hiljem kuulus kirikuõpetaja sai.
Kui Raave kuulis rahvuslikust reisiideest, oli meile viie hobuse laenamise lubadus kiire tulema. Loomulikult oli siin taas roll Madisel, kes pea ainukesena me seltskonnast oli varem päris hobust katsunud. Isegi vankrit rakendanud.
Nii läksimegi Madise idee toel 1983. aasta suvel Lõuna-Eesti küladesse teele. Kommunisti kolhoosi hobuste veetuna oli meie saabumine isamaalise kavaga mõnes paigas kogu suve ainuke kultuurisündmus, seda tuldi vaatama kaugemalt ja lähedalt. Selline isamaaline õhkkond läbi lihtsate eesti tantsude, laulude ja pillilugude polnud toona sugugi igapäevane.
„Oh, laari-laari-lallalaa, ela ja õitse eestlaste maa,“ kõlas külades, paneelelamute taustal ja Kommunisti kolhoosi hobuste hirnumise saatel. Sürreaalne, aga sügava isamaalise puutega.
Madis on ühel Hobu-Folgi sünnipäeval meenutanud: „Imelikul kombel tõmbas vankritel killavoor tähelepanu, etendusi kogunes vaatama hulgaliselt maarahvast. Rahvalikud tantsud, mängud ja pillilood suutsid publikut haarata. See oli midagi uut. Ei tantsitud nööri mööda, kramplik naeratus kõrvuni. Kõik oli hoopis loomulikum ja esinemine meenutas rohkem külapidu kui n-ö publikule esitatavat kava. Esinejad suhtlesid vabalt omavahel ja suhtlesid vabalt publikuga.“
Kui Hobu-Folk oma kolmandal ringsõidu suvel Virumaale jõudis, sattus nähtu ehedusest vaimustusse Lahemaa Rahvuspargi direktor Ilmar Epner, soovides, et Lahemaal toimuks igasuviselt midagi sarnast. Tänu õnnelikele juhustele ja Epneri folgivaimustusele sündiski aasta hiljem Lahemaa folkloorifestival Viru Säru, olles omakorda ajendiks üle maa rullunud festivalide lainele.
Nii ongi meie rahvuslikud pidustused Viru Säru, Viljandimaa Virred, Kirde Killad, Porkuni Pillar tegelikult oksad puust, mille Madis Jürgen pani kasvama nelikümmend aastat tagasi kolhoosi Kommunist hobuste abiga. Kultuurirevolutsioon missugune!
