Sõnnikuveotalgud – raske, kuid nii lõbus, et kogu küla jooksis kokku
(2)Kuigi vanasti peeti talguid mitmetel ilmaga arvestamist nõudvatel töödel, siis kõige enam rakendati ühistööd just sõnnikuveol.
Vaja oli ju põlluramm enne jaani laudast kiiresti välja vedada, laiali laotada ja sisse künda, et see päikese käes ei kuivaks ega oma väetusjõudu ei kaotaks.
Ni et toime pidi tulema ühe-kahe päevaga, kuid üldiselt peeti talguid niikaua, kui kogu külal oli sõnnik veetud.
Ei mingit venitamist
Pea kogu külarahvas võttis talgutest osa. Abistamine toimus vastastikku, ehk et sama palju päevi pidi tegema vastu ka teises talus.
Igast talust tuli kohale hobune ja vedaja. Tavaliselt oli vedamas kuus–seitse hobust – olenevalt talu suurusest või kesapõllu kaugusest võis hobuste arv ulatuda tosinani.
Iga hobuse kohta arvestati üks laotaja ja pealetõstja. See tähendab, et kuimitu hobust oli välja vedamas, niimitu inimest oli ka sõnnikut laotamas või peale tõstmas.
Sõnnikut ajasid koormasse peamiselt nooremad mehed. Koormate põllule vedajateks olid tavaliselt poisiohtu noormehed või tütarlapsed. Laialilaotajateks põllule olid naised ja tüdrukud või suuremad lapsed.