Ni et toime pidi tulema ühe-kahe päevaga, kuid üldiselt peeti talguid niikaua, kui kogu külal oli sõnnik veetud.

Ei mingit venitamist

Pea kogu külarahvas võttis talgutest osa. Abistamine toimus vastastikku, ehk et sama palju päevi pidi tegema vastu ka teises talus.

Igast talust tuli kohale hobune ja vedaja. Tavaliselt oli vedamas kuus–seitse hobust – olenevalt talu suurusest või kesapõllu kaugusest võis hobuste arv ulatuda tosinani.

Iga hobuse kohta arvestati üks laotaja ja pealetõstja. See tähendab, et kuimitu hobust oli välja vedamas, niimitu inimest oli ka sõnnikut laotamas või peale tõstmas.

Sõnnikut ajasid koormasse peamiselt nooremad mehed. Koormate põllule vedajateks olid tavaliselt poisiohtu noormehed või tütarlapsed. Laialilaotajateks põllule olid naised ja tüdrukud või suuremad lapsed.

Laotamiseks olid puidust ja rauast otsatuppedega üsna kohmakad ja rasked kaheharulised sõnnikuhargid, millega töötada oli üpris ebamugav. Seetõttu eelistati sõnnikut laotada kätega. Käsitsi laotamisel jagunes see põllule ka ühtlasemalt.