Keril laineid vahtides kaob huvi „meretaguste asjade“ vastu. Milleks muretseda, kes selle valitsuse lõpuks moodustab või kui kõrge on täna bensiini hind? Siin ja praegu ei ole niisugustel uudistel suurt tähtsust.

Liis Seljamaa oli Keril saarevahiks kolmandat korda. Päris kindlasti ei jää see viimaseks.

Saarevahtide toa seinal on terve nimekiri asjadest, kuidas kogukonnale kasulik olla, mina värvin üle aiamööbli. Päris hea on laine loksumise saatel teha kirjatööd või muusikat, lennutada drooni, maalida. Harrastada linnu-, laeva- ja loodusvaatlust. Pesitsemisperioodil on linnud küll kurjavõitu, aga kui just rumalast peast linnupoegi käperdama ei lähe, jäetakse inimesed rahule.

Erandiks on tiirud. Mina sain nokaga pähe ja sõrme veriseks, ühele külalisele põrutati aga nii kõvasti vastu pead, et kõik kohad olid verd täis.

Olme on Keril viimase viie aastaga kõvasti paremaks muutunud. Öösel üksinda olemisega tuleb natuke harjuda, algul keeran toaukse magamise ajaks lukku, aga kolmapäevaks olen selle unustanud.

Keril miljonivaatega terrassil istudes on kõik söök gurmee! Seekord vedas veel eriti, sest eelmine vahetus pidi lahkuma arvatust kiiremini, nii jäid nende tehtud pannkoogid kõik mulle. Samuti värske rabarberikoogi viimane tükk. Potis aurab melissitee, värskelt nopitud maja kõrvalt peenrast.

Nädala sees käib saarel juhukülalisi vähe – kuna parajasti renoveeritakse tuletorni ja ehitatakse uut paadisilda, maabuvad regulaarselt vaid ehitajad. Alles reedel saabub hotelli soome perekond – Anne, Juho ja nende poeg Daniel. Juho kiidab Keri sauna kõige paremaks, mis ta on saanud. See on tõesti väga mõnus, Eesti kõige põhjapoolsem tegutsev saun. Kui saarel seisaks ainult saun, oleksid kõik merehädalised Kerile sattudes ikkagi väga „häpid“.

Seevastu laupäeval liigub saarel rohkem rahvast kui eelnenud nädala jooksul kokku. See tähendas ühtlasi minu saarevahinädala lõppemist, andsin kohustused üle Pillele ja Laurile, kes hoolitsevad Keri eest koos oma kahe pojaga. Minuga koos mandrile sõitvas paadiseltskonnas oli väike tüdruk, kellele lainetel hüppamine suurt rõõmu tegi.

Ilusa ilmaga jõuab Kerile vahel ühel päeval rohkem inimesi kui terve eelnenud nädala jooksul. Kui oled oma reisi pikemalt plaaninud, on päikeserohke suvepäev nagu loteriivõit.

Keri saar näeb loodetavasti veel kaua oma rannakividel rõõmsaid lapsi, olgu need siis linnu- või inimeselapsed. Hea tahtmise juures mahuvad mõlemad sinna ilusasti ära.

Keri saar ja saarevahid

Saar asub Soome lahes, Prangli saarest põhjas. Leppneeme sadamani on 18 km ja Pirita sadamani 33 km. Keri saar kuulub Viimsi valda, saart haldab MTÜ Keri Selts, tuletorni hooldab transpordiamet.

Suvel toimetavad saarel korralised saarevahid. Talvel on saar enamasti asustamata, kuna keeruliste ilmastikuolude tõttu on saarele pääs keeruline. Sellest, kuidas läks Liis Seljamaa saarevahinädal, saab lähemalt lugeda Maalehe veebist sarjas „Kirjad Kerilt“.

Rohkem infot saare kohta leiab kodulehelt keri.ee.

Keri saar.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid