Saarevahi nädal Keril: igav ei ole, hirmus ei ole
Juuni algul pidasin elus kolmandat korda Keri saarel saarevahi ametit. Majakas töötab tänapäeval inimese hooleta, aga tänu MTÜ Keri Selts korraldusele on navigatsiooniperioodil kohapeal keegi, kes aitab nii turiste kui merehädalisi.
Ilmad olid ilusad ja suvised terve nädala jooksul, vaated on miljoniväärilised, nii päikeseloojangud kui -tõusud kaunid. Kuna Keril magavad ka kõige rahutumad inimesed enamasti väga hästi, ei õnnestunud esimesel hommikul päikesetõusu tervitada. Seda on üldse lihtne maha magada, sest õieti pimedaks ei lähegi.
Keril laineid vahtides kaob huvi „meretaguste asjade“ vastu. Milleks muretseda, kes selle valitsuse lõpuks moodustab või kui kõrge on täna bensiini hind? Siin ja praegu ei ole niisugustel uudistel suurt tähtsust.
Saarevahtide toa seinal on terve nimekiri asjadest, kuidas kogukonnale kasulik olla, mina värvin üle aiamööbli. Päris hea on laine loksumise saatel teha kirjatööd või muusikat, lennutada drooni, maalida. Harrastada linnu-, laeva- ja loodusvaatlust. Pesitsemisperioodil on linnud küll kurjavõitu, aga kui just rumalast peast linnupoegi käperdama ei lähe, jäetakse inimesed rahule.
Erandiks on tiirud. Mina sain nokaga pähe ja sõrme veriseks, ühele külalisele põrutati aga nii kõvasti vastu pead, et kõik kohad olid verd täis.
Olme on Keril viimase viie aastaga kõvasti paremaks muutunud. Öösel üksinda olemisega tuleb natuke harjuda, algul keeran toaukse magamise ajaks lukku, aga kolmapäevaks olen selle unustanud.
Nädala sees käib saarel juhukülalisi vähe – kuna parajasti renoveeritakse tuletorni ja ehitatakse uut paadisilda, maabuvad regulaarselt vaid ehitajad. Alles reedel saabub hotelli soome perekond – Anne, Juho ja nende poeg Daniel. Juho kiidab Keri sauna kõige paremaks, mis ta on saanud. See on tõesti väga mõnus, Eesti kõige põhjapoolsem tegutsev saun. Kui saarel seisaks ainult saun, oleksid kõik merehädalised Kerile sattudes ikkagi väga „häpid“.
Seevastu laupäeval liigub saarel rohkem rahvast kui eelnenud nädala jooksul kokku. See tähendas ühtlasi minu saarevahinädala lõppemist, andsin kohustused üle Pillele ja Laurile, kes hoolitsevad Keri eest koos oma kahe pojaga. Minuga koos mandrile sõitvas paadiseltskonnas oli väike tüdruk, kellele lainetel hüppamine suurt rõõmu tegi.
Keri saar näeb loodetavasti veel kaua oma rannakividel rõõmsaid lapsi, olgu need siis linnu- või inimeselapsed. Hea tahtmise juures mahuvad mõlemad sinna ilusasti ära.