TEATRISUVI | Kodukandist ikka lahkutakse. Tõnu Tepandi ja Nuuskmõmmikuga pioneerilaagri sööklas

Andra Teede kirjutatud näidendi „Kiri kodukandist“ dramaturgiline mustvalge hõredus saab Elvas Verevi motelli kuurilaval kokku Tõnu Tepandi kultuuriliselt laetud mitmekihiliste lauludega.

„Oh, mis mõõnu! Oh, mis mõõnu! Et sa oled Tepand Tõnu.“

Nii ma nüüd pärast Elva etenduse nägemist ümisen juba mitu päeva. Tõnu Tepandi laulis seda fraasi muidugi rõhutusega, et mõnu on just Tepand Tõnu olemisest.

Tõnu Tepandi laulud on mu jaoks ikoonilised. Ilmselt just Tepandi laulmise laad ja kontsentreeritud tekstid ei lasknud Elva kunagise pioneerilaagri sööklas etendunud üsna argisel, loo lõpupoole ka näpuga näitaval moraliseerimisel saavutada sellist mõju, nagu tegijad ilmselgelt tahtsid.

Küsisin vaheajal endast kümmekond aastat noorematelt haritud naistelt, kas neil on Tepandi lauludega sama suhe kui mul, ja sain vastuseks, et mitte. Tepandi nime ja laulu „Kiri kodukandist“ nad muidugi teadsid, aga maailmavaadet mõjutavat sõna ja esituslaadi mõju küll ei täheldanud.