Kurerehad sobivad kõikjale

Kurerehade (Geranium) perekonna teeb eriti põnevaks ja väärtuslikuks mitmekesisus. Siin on nii suuri kui väikseid, hapraid ja lopsakaid, laiuvaid ning kompaktseid sorte.

Kurerehade hulgast leiab midagi igasuguste tingimustega kasvukohtadesse. Maailmas on kokku loetud umbes 300 kurereha liiki, millest sadat kasvatatakse aedades. Looduslikult kasvavad nad peamiselt Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes, soojemates paikades leidub neid vaid mägedes.

Eesti looduses kasvab 13 liiki kurerehasid. Kõige ilusam neist on karmiinpunaste õitega verev kurereha (G. sanguineum). Ta kasvab Põhja- ja Lääne-Eesti valgusrikastes leht- ja segametsades või lubjarikastel puisniitudel, kasvades kuni poole meetri kõrguseks. Eriti kaunid on nad jaaniaegsetel niitudel koos teiste niidutaimedega. Sügise saabudes värvuvad tema lõhestunud hõlmadega lehed aga veripunaseks.

Vereval kurerehal on kääbusja kasvuga teisend, millel ereroosad, tugevalt joonitud õied ning aretatud sortidest on levinumad valgete õitega `Album`, kompaktne `Nanum` ja kahvaturoosade, tugevalt joonitud õitega `Splendens`.

Eestis kasvab ka mets-kurereha (G. sylvaticum) ja sinakate õitega aas-kurereha (G. pratense). Mets-kurerehast on aretatud violetjate õitega `Mayflower`, aas-kurerehast sordid `Splish Splash` ja `Okey Dokey`. Erksiniste õitega sort, mis õitseb väga pikalt, on `Johnson’s Blue` ning see on aas-kurereha ja suureõielise kurereha hübriid.

Nutikad paljunejad

Kurerehad on enamasti mitmeaastased taimed, kuid nende seas leidub ka üheaastasi ja isegi poolpõõsaid. Kurerehadele on iseloomulik tugev lõhn.

Mitmeaastastel kurerehadel ongi üsna jämedad ja puitunud risoomid. Samas on Vahemere ääres looduslikult kasvaval mugul-kurerehal ja suurekaelalisel kurerehal koguni mugulad.

Kurerehade seemnete levitamise moodus väärib samuti kirjeldamist. Nimelt pikeneb taime emaka ülemine osa pärast viljastumist kure noka taoliseks ja kasvab kokku õiepõhja pikendusega. Viljade paisudes tõuseb selles moodustises pinge ja mingil hetkel paiskuvad seemned viljanoka otsast nagu heitemasinast. Sel moel levivad seemned taimest kaugele eemale.

Suured õied, võluvad lehed

Suureõieline kurereha on pärit Himaalajast ning tema õied võivad olla kuni 6 cm läbimõõduga. Sordil `Plenum` on suured punakad täidisõied.

Dalmaatsia kurereha on aga paslik kiviktaimlasse, sest tema kodukoht on kuivadel ja kivistel mäenõlvadel. Ta sobib hästi pinnakattetaimeks kuivadele päikeselistele kohtadele. Tal on pika rootsuga ümmargused lõhnavad lehed ja ereroosad õied, kuid olemas on ka valgeõieline vorm. Sügisel muutuvad tema lehed punaseks.

Pürenee kurereha (G. pyrenaicum) sobib hästi looduslikku kasvukohta, sest tal on kalduvus metsistuda. Paljuneb väga hästi isekülviga ning on tänulik õitseja. Väikseid roosasid või valgeid õisi puhkeb kuni külmade tulekuni.

Gruusia kurereha (G. ibericum) õitseb juunis-juulis ning tal on karvased püstised varred.

Laiakrooniline kurereha (G. platypetalum) on roomava iseloomuga liik, millel kuni 20 cm laiused lehed ja tumelillad õied, mis on seest heledamad ja punaste joontega.

Hiina kurerehal (G. farreri) on suured heleroosad õied ja tumerohelised lehed. See on madalakasvuline ning tema leherootsud ja -servad on punakad.

Mustjaspunaste õitega on tõmmu kurereha (G. phaeum), mis kasvab kuni 80 cm kõrguseks. Ta suudab kasvada isegi täisvarjus ja suhteliselt kuival kasvukohal.

Hall kurereha (G. cinereum) on pärit Püreneedest ning ta moodustab kasvukohal puhmikuid. Aedades on levinud tema hõbedaste lehtedega sort `Ballerina`, mis õitseb rikkalikult, kandes heleroosasid tumedate joontega õisi.

Säbar-kurereha (G. renardii) uhkuseks on tema kompaktne kasvukuju, valged tumelillade joontega õied ning väga omapärased, tugevalt kurrulised ja hallikasrohelised lehed. Rikkalikuks õitsemiseks vajab ta aga täispäikeselist kasvukohta.

Tublid pinnakatjad

Suurepärane pinnakatja on risoomikas kurereha (G. macrorrhizum), mis moodustab risoomidega levides nii tiheda katte, et umbrohi lihtsalt ei mahu sinna vahele. Sügisel saab tema lehestik ka kauni punaka värvuse. Ka õisi jätkub kuni sügiseni. Ta on erakordselt elujõuline kõikvõimalikes kasvutingimustes. Ka talvitumisega meie kliimas ei ole tal probleeme.

Aias kasvatatavatest sortidest võiks nimetada valgete õitega `Albumit`, roosa-rohelisekirjude lehtedega `Variegatumit`, tumeroosade õitega `Spessartit`ja madalakasvulist `Czakorit`.

Lõputult kasutusvõimalusi

Kurerehad on lausa asendamatud maakodu lillepeenral ja -niidul, samuti metsaaias. Väga hästi sobivad madalamad sordid kiviktaimlasse, kuivmüürile, kastpeenrasse ja peenarde ääriseks.

Nende naabriteks võiks valida metsa- ja niidutaimed: kortslehed, tondipead, magunad, nelgid, karukellad, piibelehed või kõrrelised. Suurematest taimedest võiks valida hostad, rodgersiad, päevaliiliad või maranad, samuti kadakad või mägimännid. Ka kevadisi sibullilli kasvatatakse koos kurerehadega, sest alustavad kasvu ja õitsemist pärast sibullilli.

Kevadel vajavad kurerehad kuivanud lehejäänuste eemaldamist ning veidi rohimist. Väga põuasel ajal võiks neid ka kasta. Kuid näiteks väetist ei vaja, see muudab nad liialt lopsakaks, kuid vähendab õitsemist. Ka haigused ja kahjurid neid taimi liialt ei vaeva.

Teada on ka kurerehade raviomadused. Rahvameditsiinis joodi taime lehtedest ja õitest valmistatud teed rinnahaiguste ning luuvalude korral. Abi saadi ka verejooksude, hambavalu, paistetuste ja nahapõletike ravimisel.

Kurerehad on head meetaimed, meelitades aeda mesilasi ja teisigi kasulikke putukaid.