FOTOD | Teed sõnajalaõieni võivad näidata jaanimardikad

Kui metsa sõnajalaõit otsima lähete, siis tasub tähele panna ka helendavaid ussikesi – jaaniussikesi. Kolmapäeva öösel helendas jaaniussike Viljandimaal Põhja-Sakala vallas metsa serval.

Kuigi rahvas kutsub helenduvat ussikest jaaniussiks, on tegemist jaanimardikaga (Lampyris noctiluca). Jaanimardikate isased on tiivulised ja emased tiivutud tõugulaadse kehaga lennuvõimetud putukad, sellest tuleb ka nimetus jaaniuss.

Jaaniussi paneb helenduma looduses küllaltki levinud bioluminestsents. Putukad saavad reguleerida nii laterna süütamist kui ka helenduse intensiivsust hapniku pealevooluga. Selleks on neil olemas eriline trahheede süsteem. Jaanimardika helenduselund on evolutsiooniliselt kujunenud putuka rasvkehast ja paikneb tema tagaosa kõhupoolel. Roheka hiilguse põhjustab orgaanilise aine lutsiferiini lagundamine.

Mati Martin ja Urmas Kokasaar on märkinud ajakirjas Horisont, et jaanimardikad eelistavad elupaigana niiskeid looduslikke niite, karjamaid, metsaservi ja võsastikke, harvem vähehooldatud parke, kultuuristatud aladele aga ei tule. Eestist on neid leitud kõikjalt, välja arvatud läänesaartelt. Täiskasvanud jaanimardikaid võib leida juunis ja juulis. Mõnedel eriti soodsatel aastatel on neid kohatud isegi septembris. Aktiivselt hakkavad mardikad tegutsema alles õhtuhämaruse saabudes.

Et põhjamaises looduses on helenduvad loomad suhteliselt haruldased, siis on nad jäädvustunud ka erinevates rahvapärimustes. Kõige tuntum uskumus räägib jaaniussi õnnetoovast mõjust leidjale, näiteks peatsest meheleminekust. Õnnelik saatus pidi pärimuste järgi ootama ka neid inimesi, kes helendava mardika endale koju viisid. Seevastu jaaniussi tapmine pidi tema hävitajat karistama tulekahjuga.