NAERIS | Kolmikläbirääkimised haugi mälu, vähikäigu ja luigelauluga…
*
JUHTUM: Turul enne rahareformi
Müügileti juures on lühikeses nahkseelikus tüse naine, kelle aluspüksid paistavad seeliku alt välja, kui ta kummardab. Need krigisevad kaeblikult. Daamiga on kaasas kõhn vihaste punaste silmadega mees, kes lõhnab portveini järele. Proua soovib osta kunstliiliate kimpu.
„Kui palju see prügi maksab?“ küsib naine ja kummardub lillede järele. Ta kriuksub nii kõvasti, et kõik ehmatavad, arvates, et turulettide vahel on kaubavedajad oma kärudega kokku põrganud.
„Need on suurepärased lilled!“ alustab müüjanna läbirääkimisi.
„See on luud köögis prügi koristamiseks!“ arvab proua.
„Miks sa siis käperdad seda?“ küsib müüjanna. „Pane asi oma kohale tagasi!“
„Ma ei käperda, vaid vaatan lähedalt! Ja seda sellepärast, et mul on luuda vaja!“
„Ma ei müü luudasid!“ on müüjanna solvunud.
„Ženja!“ pöördub daam oma mehe poole. „Kas sa kuulsid? Ta ei müü luudasid, ta müüb Inglise kuninganna pulmakleite!“
Mees lausub omaette miskit, midagi emast.
„Meesterahvas, ära väljenda ennast!“ teeb müüjanna talle märkuse. „Siin töötavad kultuursed inimesed. Nad võivad teil suu hammastest puhtaks teha!“
Mees solvus, aga hoidis suu kinni.
„Kui palju see ka väärt on?“ pehmendab daam oma hinnangut toote kohta.
„Kas soovite osta?“ tunneb müüjanna huvi.
„Ei, ma tulin Koplist siia, et sinuga rääkida!“ ironiseerib daam.
„Siis kakskümmend rubla,“ paneb müüjanna lambist hinna ja teeb näo, et see on lõpphind.
„Ženja!“ hüüab daam uuesti oma mehele. „Kas sa oled kunagi sellist suli näinud?“
Ženja lausub jälle midagi arusaamatut, mis viitab taas emale.
„Sa kuulsid?“ ütleb daam müüjannale. „Ženja saab aru!“, ja pakub kohe välja oma hinna: „Viis rubla.“
Tegelikult tahtis müüjanna lillede eest kolm rubla, aga nüüd on ta end juba üles kruttinud, vaatab daamile tummise jumaldusega otsa ja teatab, et näeb teist korda elus nii mõistvat inimest. Aga…
„Alla viieteistkümne ei saa!“ ärritub ta. „Ma ei ole meningiidis, et kahjumiga kaubelda.“
Mõistva inimese tiitlist puudutatud daam, ehkki tema mõistmised piirduvad vaid koduste skandaalidega, tõstab hinda rubla võrra.
Müüjanna, teeseldes, et on valmis oma juukseid välja kiskuma, laseb hinda kahe võrra alla, teatades midagi piimata jäävatest orbudest.
„Piim hullulehmatõbe põdevalt isendilt!“ naljatab Ženja ja rõõmustab ise oma vaimuteravuse üle.
Müüjanna solvub ja teatab daamile, et kuigi temaga on meeldiv vestelda, ei pea ta kannatama igasuguseid matse.
„Ženja! Suudle mu tagumikku!“ nõuab daam oma mehelt. Siis aga teeb kohe ka järeleandmisi: „Või jää vait!“
Müüjanna, nähes, et teda austatakse, vähendab hinda veel rubla võrra.
Osapooled lepivad kokku hinnas kümme rubla. Tehing on tehtud ja lõpuks on kõik õnnelikud, aga mida muud täielikuks õnneks vaja ongi, sest homme enam rublasid ei ole.
ANDRUS TAMM
