NAERIS | Ei eilsele! Tänu tänasele! Ohhoo homsele!
Kaasaegne tants jookseb tantsust eemale, kirjutavad kultuuriajakirjanikud. Kaasajal räägime etenduskunstist. Üks juhtkujusid ütleb, et tegelike kehade kohalolek kindlas ruumis ja ajas ongi etenduskunsti olemus. Pikad seelikud, ürbid ja vammused, mis keha varjavad, on muuseum. Mida enam on näha paljast keha, seda väljendusrikkam. Tipp on selle põhjal üleni paljas keha.
Ühest etenduskunsti sündmusest, mille tõepära eest ei vastuta, räägingi. Nagu öeldakse, levib suust suhu. Ühel asjaosalistele määratud võistuetendusel, kus teemaks olnud „Kirbu hammustus“, otsustanud osaleda ka asjaarmastaja tantsujuht. Ta töötas vaimsete häiretega inimeste asutuses (rahvakeeli seevaldis) tervendajana. Etenduskunsti entusiastina tegi ta oma hoolealustega pidevalt keha ja ruumi esitusi. Võistuesinemisele registreeris ta oma grupi kui M. asula rahvamaja „Koogutajad“.
Võistuesinemine oli äge. Kõik esinesid loomulikus paljas olekus. Kõiki keha ja ruumi võnkumisi, jõnksumisi, hüplemisi, väänlemisi, keerlemisi, pöörlemisi, tõmblemisi, höörlemisi, hullamisi ja möllamisi ei suuda asjatundmatud sõnades edasi anda. „Koogutajad“ nõustusid esinema trikoodes. Nende esinemine oli aga erakordne ja ennenägematu. Hindaja, teenekas etenduskunsti asjatundja tunnistas heldinult: „Nii kõrgel kunstilisel tasemel ei ole veel ükski normaalse mõistusega inimene esinenud.“ „Koogutajad“ said esikoha.
Auhinna kättesaamisel selguski tõsiasi, et kõrgel tasemel esinejad ei olnudki normaalse mõistusega inimesed. Arvustajad oli nõutud. Kes oli selles loos loll ja kes ei olnud? Parem vaikiti.
Hooldusasutusse tagasi sõites pani üks hoolealune jooksu, ronis puu otsa ja ütles, et tantsib pilvede tantsu. Tuletõrjujad lasid külma vett, tegid vihma, et ta vihma käest varju tuleks.
