Tiina Laanem: sul pole seda kõike vaja! Kasutame oma asju harva või ei tee seda üldse

Kõiksugu vanakraami kõrval laieneb kasutuna seismine ka uutele asjadele. Seda „kunagi läheb ehk tarvis“ päeva ei tulegi.

Sõitsin puhkuse ajal Sloveenias ringi ja aina imestasin, kui palju selles Eestist poole väiksemas riigis vaimustavat leidub. Uhked mäed, kristallselge veega järved, Euroopa suurimad koopad ning kenad mereäärsed linnad. Erinevalt Eestist ei ela aga enamik sloveenidest linnas (Ljubljanas umbes 15%), vaid pigem maapiirkondades üle kogu riigi. Ning seal sõites hakkas silma veel üks erinevus. Algul ei saanud kohe arugi, miks kõik nii kauni ja harmoonilisena mõjub, kuni taipasin, et imeilusa looduse kõrval on asi ka kodumajapidamistes.

Läinud nädala Maalehes kirjeldas Juhani Püttsepp, kuidas eestlasel on ikka kombeks asju alles hoida, taaskasutada ja igaks juhuks tallele panna, sest mine tea, millal vaja läheb. Ta kiitis seeläbi küll korduskasutust ja asjade lõpuni tarvitamist, mis ongi igati väärt mõtteviis, aga äkki võiks sellest mõelda ka veidi teisiti? Tõele näkku vaadates ei lähe enamikku kokku tassitud kolust vaja. Kasutame oma asju harva või ei tee seda üldse. Seda „kunagi läheb ehk tarvis“ päeva ei tulegi.