Piibujutt | Nutikas seakasvataja

Võhma

Läbi sajandite on Eesti maaperedes ikka pudulojuseid kasvatatud. Lehm ja seapõrsas on nende hulgas esimesel kohal. Kolhoosi algusaegadel olid koduloomade ninaesisega aga kehvad lood, sest peale vesiheina, kraavipervede niite ja toidujääkide polnud neile suuremat midagi ette anda. Jõuluks tehti aga alati seapraadi, keedeti sülti ja tambiti vorstigi. Ülejäänud tükid soolati sisse ja pandi suurde tünni näguripäevadeks.

Omavahel hoobeldi ja võisteldi ka notsude kaalu üle. Ei aetud taga tuunitud seljatüki fraktuuri ega peekoniviilude paksust. Mida kopsakam notsu ja rohkem pekki, seda uhkem. Ühel aastal tuli võitjaks kohaliku väikemeierei piimamees, kelle notsu kaalus 270 kilo ja peki paksuseks mõõdeti 26 sentimeetrit. Asi nõudis õllelibistajate keskel poe taga selgeks rääkimist.

Tuli välja, et nutikas meier oli oma notsule ehitanud meiereist välja voolava solgikraavi äärde suveaediku, kust voolas läbi võimasinast väljunud vadak ja tagastamata jäänud lõsski. Järgmisel aastal tõi nutikas mees koju juba kaks põrsast.