Liis Seljamaa: musitseerimine vanust ei küsi

Sain eelmisel nädalal tugeva kultuurisüsti ning kinnituse selle kohta, et meil tahetakse ja osatakse elavana hoida kultuuritraditsioone, nii väiksemas kui suuremas kogukonnas.

Läks nõnda, et vaid mõnepäevase vahega olin tunnistajaks nii loometee alguses kui ka selle tipus olijate muusikalistele etteastetele. Niiviisi vaadates ja võrreldes on selge ning arusaadav, kuidas sünnivad ja kasvavad Erkki-Sven Tüürid ja Erki Pärnojad: kõigepealt tekib huvi, siis pill pihku ja sealt edasi kõik muu. Hea kui see tekib juba päris alguses, veel väikese inimese elus. Ega asjata räägita Arvo Pärdi legendi juurde lugu jalgrattaga poisist, kes nii väga tahtis muusikat kuulata, et oli valmis tundide kaupa ümber linnaväljaku sõitma.

Muusikategemise juures on veel palju häid asju. See ei küsi vanusest, tihtipeale ei sõltu ka kohast ning päris kindlasti ei takista koosmusitseerimist päritolu või keeleoskus. Universaalne keel, nii see ju ongi. Pillimehed leiavad ühise keele omaenda emakeelest sõltumatult. Ja kui juba ühine keel on leitud, siis on palju kergem tahta üksteist mõista.