Inimene hakkas end tundma abitu mutrikesena ilmaelu masinavärgis.

Läänemaailmas kogusid sel perioodil populaarsust esoteerilised ja müstilised õpetused. See oli omamoodi vastukultuur, kus inimest kujutati võimsa potentsiaaliga igavese olendina, kel on kosmilises arengudraamas oma ainulaadne rolli täita; kus ülemeeleline maailm on asustatud vaimolenditega, kes teevad inimesega koostööd ning on valmis temaga kontakti astuma.

Lääne esoteerika mõjuvõimsa liikumisena tõusis esile teosoofia ehk ideede süsteem, mis väidab otsivat ülimat tõde – midagi, mis on kõikide ajastute filosoofiate ja religioonide algallikas ja ühisosa. Teosoofia loosung kõlas: „Tõde on uskudest ülem!“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid