Naeris | Ära usu kanaajudega tüüpi, kes ütleb, et kõik on kukepea!
*
Vargamäel loetakse naistelehte
Mu lambasihver tõi peale miskit naistepidu kõrtsist kaasa ühe kollase ajakirja, vuatas mind krissis silmadega ja hakkas targutama, et tema saab nüüd teada, kas ma teda petan ja tema hakkab kohe küsimusi küsima. Ma vuatasin küll, et ta on end nii ära sättinud, et läheb veel minu vana rumala kombe kohaselt kaevule istuma, nii et ma mõtlesin, et kuulan parem tema hullud tükid ära. Seda enam, et kui korra on naistele need vabadused kätte antud, siis tuleb need ka ära kannatada, pealegi pole praegu vahet, kas inime on läinud peast soojaks joogist või siis õuepalavusest. Endal kah huvitav teada, kas ma siis petan teda.
Naine võttis siis suure sõõmu õhku suhu ja põrutas mulle esimese küsimuse: „Toas on kolm voodit, ühes on tumedapäine naine, teises on valgepäine ja kolmandas on punapea – millise sa neist võtad?“
Ma kohe küsisin vastu. „Aga kus sina oled?“ Naine jäi korra mõttesse ja siis ütles, et tema on samal ajal põllumaal ja võtab kartulit. Aga siis tegi asjaliku näo ette ja nõudis, et öelgu ma nüüd vastus välja!
Ma siis ütlesin, et kui sa nii peale käid, siis lähen kellaseieri suunas, algul võtan tumedapäise, siis valgepäise ja lõpuks punapea…“
Eit pistis kisendama, et „ahhaa, nüüd sa vana patuorikas jäidki vahele!“, aga ma ütlesin talle, et pidagu hoogu ja kuulaku lõpuni: „Vot võtan need kolm naist, viin koridori ja ütlen, et kadugu nad toast kohe minema, sellised paljad pahad tädid ‒ mu naine on kartulit võtmas ja talle ei meeldi sellised asjad!“
Mu naise sihverplaat läks rõõmule, aga siis tegi tõsise näo ette ja esitas järgmise küsimuse: „Sa oled saunas vihtlemas ja ootamatult tuleb keegi võeras inime kah sinna…“ Ma sutskasin kohe, et olgu see kes on, peaasi et poleks sulane Kuarel. Naine oli lahke ja lubas mul endal valida. Ma siis ütlesin, et olgu selleks inimeseks nuabri Krõõt. Mu eit lahkelt lubas, öeldes küll, et ma pidin unistaja olema. Ma küsisin täpsustuseks, et kus ta ise samal ajal on? Naine ütles, et ikka põllu peal kartuleid võtmas. Ma siis hakkasin rääkima: „Eh, sina oled põllul ja mina olen Krõõdaga koos saunas, küll ikka on palju rõemu ühes päevas...“ Naine pistis jälle kisendama, et vahele jäid, igavene kabajantsik! Ma talle, et kuula ikka lõpuni: „Ja võtan selle Krõõda, viin sauna eesruumi ja ütlen, Krõõt küll, kus on sinu südametunnistus ‒ mu naine on kartulipõllul ja kõik teised võtavad ka kartulit, aga sina käid siin paljalt, matsalka käes, võõrastes saunades ringi! Mine kartulit võtma nagu teisedki!“
Seda mu naise nägu oleks te pidanud nägema! Aga siis ta luksatas korra ja ütles: „Nüüd tuleb viimane küsimus. Viis imeilusat tüdrukut pakuvad sulle…“ Ma hüüdsin kohe, et olen nõus ja isegi nende pilte ei taha näha, võtan kohe kaasa meie tallu! Oi, seda karjumist, et nüüd sa jäid vahele, igavene altaisaviskaja! Aga ma ütlesin, et las ma kõnelen lõpuni: „Võtan nad kõik viiekesi, toon nad meie tallu, viin põllule, annan labidad pihku ja ütlen, et võtku nad kogu kartul maa seest ää – ma senikaua panen naise kiigele ja kiigutan teda, kuni ta saab end ükskord ometi ilusasti välja puhata.“
Mu lambasihver luksatas veel kord, ütles, et ma olen ikka nii hea ja truu mees talle ning jäi magama ää. Aga mul on järgmiseks nädalavahetuseks ravi otsas, võin jälle kõrtsi minna ja kangemat kraami rüübata, ja kui koju tulen, leian mina jälle küsimused, millega õhtul naisega aega hakkan parajaks tegema.
PEARU MURAKAS
