Töövarjupäev Paldiskis algab dokumentide kontrollimise ja ülevaatega reeglitest. Meid on kohal kuus – registreeruda sai kümme, aga kaks ütlesid ära ja kaks lihtsalt ei tulnud. Ei tea, kas hakkasid kartma?

Kas teil on varasemaid kokkupuuteid seljakottidega?

Riideladu on sissepääsust eemal, peame minema lausa läbi maa-aluse tunneli teisele poole sõiduteed. Paistab, et see territoorium on päris suur.

Riidelao tädi vaatab nimekirju ja kuna üks inimene tähestikust eespool jättis tulemata, olen nimekirjas esimene. Tore, siis on vähem ootamist!

Lauale või õigemini letile on laotatud suurel hulgal varustust. Lähemal vaatamisel selgub, et komplektide kaupa ja saan hakata asju lihtsalt järjest mulle ulatatud hiiglaslikku seljakotti poetama.

Väiksemate asjade ülesleidmine võib hiljem minna muidugi raskeks, tundub mulle. Kolks ja kolks kukuvad asjad kotti, kuid siis tabab ettevõtmist tagasilöök. Saan nende kolakatega vastu jalgu. Selgub et kotil põhja polegi all. Või õigemini käib see lahti ja on hetkel täiesti avatud. Ebaõnn…

Riidelao tädi tuleb leti tagant asja kaema ja asub avatud lukku sulgema, mis nagu näha, ei käigi nii kergelt. Siiski saab ta kotile põhja alla.

„Kas teil on varasemaid kokkupuuteid seljakottidega?“ küsib ta. See küsimus võtab mind hetkeks sõnatuks, kuid kogun end siiski ja ütlen mokaotsast: „Jah, ikka,“ või midagi sellist.

Oleme küll juba registreerumisel teada andnud oma mõõtmed, kuid siiski küsitakse meilt iga eseme suurus üle ja peame neid ka selga proovima, et kindlad olla.

Nokkmüts on väike, saapad suured, jakk, püksid ja T-särk õnneks parajad. Paraja mütsi saan kolmandal katsel, saabastega on keerukam. Esimesest pakutud suurusest järgmine on samuti natuke suur, veel väiksem aga pigistab varbast – nendega ma küll kõndida ei saaks.

Pean jääma suuremate juurde, kuigi loksuvad jalanõud ei tõota head.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid