Mari Kukk: ootamatused ja september

Veel eelmisel nädalal olin Ungaris, päevalillede ja sirava päikese maal. Ei vaevanud kohalikud end asjade praeguse seisuga ülemäära. Ei muretsenud ka mina, maad võttis eriline helgus. Või tahtsid nad end näidata muretumana ja vabamana, just nagu meiegi tahame külalistele näidata end paremas valguses? Suvi pidi kestma igavesti, ja muretu meel.

Ja siis, kui hakkasin seda veergu kirjutama, sedasi tarmukalt, kraamides põlletaskust välja kõik need reisipärlid, mis eelmise lehe veergudele ei mahtunud, tabas mind elu. Täpsemalt – ilm. Ilmaelu ise.

Ilm läks külmaks üleöö, sügis virutas lahmaki ukse lahti, lehevihur tungis tuppa, andmata aega atra seada. Ja kuigi aastaaegade vaheldumine ei tohiks minuvanusele enam uudis olla, nägin ma sulejopes inimesi tänaval hõlmu koomale tõmbamas just nagu ilmutusi. Nägin õunu puu all ja astreid peenral. Gladioole pisikeses valges pihus, tuules kõrgelt üle koolijuntsu pea kaardumas. Valgeid pluuse, lootusrikkalt sammumas tarkuse templiks peetava koolimaja suunas. Ja mul läksid meelest kõik olulised jutud.