Kord 1990ndatel pidi ta tegema Maalehe esikaanele pildi ühest tublist Järvamaa lambapidajast, kes naeratus huulil pügab oma lambukest. Kohale jõudes selgus, et talumees oli lammaste poegimise aegu mitu ööd magamata olnud ja pahur nagu laadapull. Torises ja tahtis fotograafi nähes kohe otsa ümber pöörata. Külatädi lisas, et selle mehe näol pole elus keegi naeratust näinud.

Arvi aga viis jutu töö pealt mujale ja hakkas mehega naerusuil villast viskama. Talumees sättis lamba parema kannika peale istuma, võttis ta siis ühe käega kaissu nagu külmetava pruudi ning haaras käärid teise kätte. Arvi keerles nende ümber justkui kass ümber palava pudru. Klõpsis palju pilte, aga talumees hoidis silmi all kääridel, et lambukesele kogemata sisse ei lõikaks.

Ja siis sündis ime. „Köki-möki, köki-möki!“ kilkas Arvi üle õue. Ehmunud mees tõstis äkki pea ning tema suureks paisunud silmad olid imestusest ja särast tulvil. See kestis küll vaid sekundi murdosa, aga Arvi oli hetke kinni püüdnud ja leht sai pildi, mis tõestas, et küll see talupidamine on üks tore töö ja lambapidamine mõnus ettevõtmine.